Maailma vanima ameti esindajad ei ole kuhugi kadunud. Tallinnaski on kohad, millel kurikuulus maine juures ehk kus ka päise päeva ajal võib n-ö õnnetu õnnelikuks saada.
Rivo Veski: prostitutsioon Sõle tänavas
25. november 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõle tänava Säästumarketi parkla ja selle kõrval paiknevate tanklate ala on koht, mis öisel ajal elama hakkab. Piirkonnas toimuvast on teadlik ka politsei ning seda on korduvalt kirjeldanud enamik Eesti päevalehti. Ometi pole leitud moodust, kuidas nende inimeste ahelast, kes sinna kogunevad sooviga osta, müüa või vahendada, kõige nõrgemat – müüjat – kaitsta.
On selge, et naised omal initsiatiivil parklas toimuvat töös ei hoia. Seda pilti kinnitas Postimehe portaali tallinncity.ee käik Sõle tänavale, kus pooleteise tunni jooksul märkasime öises ja muidu inimtühjas parklas vähemalt kaht Soome numbrimärgiga sõiduautot. Peale nende elavat taksoelu ja aeg-ajalt parklast läbi põikavaid, hoogu aeglustavaid kohalikke.
Lühikese aja jooksul said parklas toimuva seosed selgeks – kaks naisterahvast saabusid, jalutasid parkla läbi, et fikseerida üldine olukord. Hetkeks rääkis üks naisterahvas taksojuhiga, kes mõne aja möödudes parklast lahkus, kuid hiljem kliendiga tagasi tuli. Vahepeal prooviti edu ka parklas seisvate autode akende juures, mis näitsikute saabudes üksteise järel avanesid. Kui neiul näkkas, istuti autosse ja sõideti eemale. Vaid mõne aja möödudes toodi teenusepakkuja parklasse järgmisi kliente jahtima.
Naistega, kes oma ihu selliselt müüvad, on mitmes väljaandes varem lugusid tehtud. Leheveergudel on nad valdavas enamuses tunnistanud, et on narkomaania küüsis, laste emad ja peavad oma perele tulu teenima. Protsessis on veel üks osaline – vahendaja. Tihtipeale naisterahva enda mees ja laste isa.
Seesugused sotsiaalsest staatusest tulenevad valikud ei näi kõrvaltvaatajale sugugi vabatahtlikuna. Mõistagi, nagu alustasin, maailma vanim amet tõenäoliselt kuhugi ei kao, ka heaoluriigist mitte. Sellegipoolest pole see probleem, millel võiks omasoodu areneda lasta. Seetõttu näib eriti kurioossena tõik, et Tallinna elava ööeluga Sõle tänava Säästumarketi parkla vahetus läheduses paikneb politsei- ja piirivalveameti Põhja prefektuuri maja.
Kuid ka võimuesindajate käed on seotud – on ju seadus parkla näilist elu soosiv, kuid seda, mis peitub pinna all, ei näi keegi soovivat uurida või sellesse süveneda. Ka ühiskond tervikuna näib käega löövat. Kuid kui olukorra õnnetust paratamatusena nentida, jõuame sinna, et jätame meie lähedal toimuva halva, kuid meid otseselt mitte puudutava, teadlikult tähelepanuta.