Kaotades kontrolli Ukraina üle, lakkab Venemaa olemast impeerium, on öelnud Zbigniew Brzezinski – üks välispoliitilise mõtte suurkujudest, kes 1977–1981 oli USA presidendi Carteri julgeolekunõunik (just sellele mõttele viitab ka meie kolumnist Jüri Maloverjan oma tänases loos).
Juhtkiri: Kremli hirm sai punktivõidu Euroopa väärtuste üle
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eerik-Niiles Kross tsiteeris oma laupäevases artiklis («Ukraina Euroopa projekt» PM AK 23.11) samasugust mõtet ühelt vene monarhistilt ja see on kirja pandud aastal 1911 (!) – kõik muud piirkonnad on kõrvalised, aga Ukraina kaldumine lääneliku suunas ohustab Venemaa kui suurvõimu aluseid.
Kremli võimukandjaid valdab hirm, et just niisuguses sõltuvuses Vene riigi idee Ukrainast ongi ning Ukraina kaotamisele saab parimal juhul järgneda vaid vaikne kuhtumine. Me võime pidada mingite mõtteviiside aluseid lausa jaburaks, ent poliitikas on määrav see, kui tugevad on konkreetsel hetkel need, kes ühte või teist mõtteviisi kannavad.
Suursaadik Sulev Kannike on aastaid tagasi ajalehes Diplomaatia («Geograafia ja ideoloogia») tabavalt kirjutanud: «Venelase tajus pole Euraasia mitte kontinent, vaid pigem kauss. Keskel, selle kausi põhjas, lebab selili Vene karu ning servi mööda vajuvad talle läbi ajaloo selga vaenlased, üksteise järel, lõppematu voona. Karu vehkleb, püüab pealevajuvaid vaenlasi tagasi üles suruda, kuid «geograafilise gravitatsiooni» igavene võim sünnitab hirmu, et kord võib raugeda ka karu jõud. Geograafia ja hirm ei vaja oma seletamiseks ideoloogiaid, neid tajutakse kui looduslikke fakte.»
Kremli geopoliitiliste võitluste hind – kõige otsesemas mõttes kasvõi Gruusialt okupeeritud territooriumidele suunatud «rahalaevad» – käivad närvidele isegi lihtsatele moskvalastele. Pole kaugeltki kindel, et isegi siis, kui Kreml saaks kontrolli Gruusia kui transiidikoridori üle, oleks Venemaal, rääkimata selle rahvast, midagi majanduslikult võita. Gruusia kui koridor on tähtis, aga selle taga on siiski pisiosa maailma toorainekaubandusest. Ka Ukraina ei pruugi vaatamata oma suurusele olla Venemaa jaoks majandusliku võidu koht, vaid pigem vastupidi.
Me ei tea, millise präänikuga Putin seekord Janukovõtšit meelitas või millised ähvardused lisaks niigi teada olevatele mängu toodi. On enam kui ebatõenäoline, et Janukovõtš oleks neljapäeval teatavaks tehtud otsusega maha mänginud kohalike oligarhide huvid Moskva omade kasuks, aga Ukraina inimeste huvidega mängib ta kahtlemata.
Meie välisminister Urmas Paet kirjutas, et on pahane Euroopa poliitikute seas levinud minnalaskmismeeleolu peale Ukraina suunal (PM AK 23.11). Me kõik oleme pettunud, aga proovigem mõttemängu: kas oleksime rahul sellega, et ELi diplomaadid vahendaksid altkäemaksu Ukraina otsustajatele, olles seejuures veendunud, et saavutatav tulemus on eelkõige Ukraina rahva, aga sellele lisaks ka Euroopa rahu ja stabiilsuse huvides?