/nginx/o/2017/11/29/7362127t1ha682.jpg)
Tiibet ja Pekingi olümpiamängud. Peking pidi taluma noomivaid sõnavõtte. Abhaasia ja Sotši olümpiamängud. Moskva peab taluma lääneriikide, Poola ja Baltimaade etteheitvat tavaretoorikat Gruusiasse sissetungimise tõttu, kuid tõenäoliselt on teatud osa maailmast andnud Moskvale vabad käed Abhaasia-probleemi lahendamiseks enne Sotši olümpiamänge, mille suusarajad ulatuvad rahutu Abhaasia piirile.
Gruusial oli Abhaasia asju aega lahendada 15 aastat, kuid pärast omavahelist verist kodusõda seda ei suudetud. Nüüd on vist Moskva kord ja seda tehakse Venemaale omasel viisil.
Tõenäoliselt Gruusiat ei okupeerita, vaid üritatakse pärast teatud survet mingeid kokkuleppeid sõlmida. Seejuures kasutakse ära väikerahvaste poliitilisi ja majanduslikke ambitsioone.
Eks ta ole! Ent mida teha nende kõikvõimalike väikerahvastega nagu osseedid, abhaasid ja teised, kes on ka nõuks võtnud baltlaste eeskujul impeeriumi lagunemise aegu iseseisvuda. Ja eks need väikerahvad otsivad kõik omale liitlasi. Mõned leiavad saatana, mõned jumala ja lõpuks sõltub hinnang vaid hindaja seisu- ja istekohast.
Mida on Eestil ja meie suurel sõbral Gruusial sellest õppida? Ilmselt peaks Eesti kiirustama siiski piirilepinguga ja ei ole vaja piirilepingu juurde lisada seletuskirju asjade kohta, mis on niigi selged.
Nii Gruusia kui ka Eesti peaks rääkima rohkem rahvaste sõprusest. Isegi kui see kõlab veidi õõnsalt ja võltsilt, on rahvaste- ja rahvustevaheline sõprus suur ja tähtis asi.
Rahvaste sõprus väärtusena on kas või seetõttu tähtis, et see lõikab veidigi ära võimaluse kodukootud poliitikutelt teenida kasumit ja hääli rahvustevahelise vaenu õhutamisega.
Viimane viib tihti aga juhitamatute konfliktideni, mida on kerge tekitada, kuid seda keedetud suppi helpida on üpris võimatu. Verd, soola ja südametükke on selles liiga palju.
Loodetavasti, kui jumal annab, läheb kõik hästi.