Meelis Oidsalu: milles seisneb kultuurilehe poliitilisus?

Kultuurileht Sirp. Foto: Peeter Langovits.

Sirp pole seni olnud kunstipoliitiliselt eriti aktiivne ning jätnud kasutamata võimaluse kultuurivaldkonna-sisese kriitilise diskussiooni elavdamiseks, kirjutab luuletaja ja teatrikriitik Meelis Oidsalu Postimehe arvamusportaalis.

Kaur Kenderi Sirbi-kaaperdamine ja rühmituse ZA/UM kodulehel avaldatud Sirbi visioonidokument tekitas poliitilise tormi kõrval üle tüki aja mõningast arutelu ka selle kohta, mida ja kellele kultuurilehes kirjutama peaks. Enim kriitikat pälvis ZA/UMi Sirbi-visioonidokumendi ettepanek asendada ebakonstruktiivne võimukriitika tsiviliseeritud poliitilise diskussiooniga. ZA/UM-laste visioon on revolutsionääridele kohaselt hulljulgelt naiivne, aga küsimus, mida nende manifest tõstatas, väärib ikkagi küsimist: kas ja kuidas peaks kultuurileht olema poliitiline?

Kultuuriringkondade võimukriitilisust on seni mõistetud peamiselt kui riigivõimu teostamise kriitikat, ent võim ei ole nähtus, mis eksisteerib ainult parteikontorites, riigikogus ja valitsuses. Võimu omatakse ja teostatakse lisaks poliitilisele ja majanduselule ning meediale ka kultuurisfääris, mis omab ühiskonnas tugevat retoorilist autoriteeti, mida vajadusel sugugi kasutada ei kardeta. Ent kas kultuurileht peab vaid esindama ja propageerima kultuuriüldsuse sättumusi ja aitama igal võimalikul juhul kultuuriringkonnil oma kultuurilist võimu ühiskonnas teostada või peaks ta ka kultuurilise võimu teostamise (ja üleüldse kultuuri) suhtes kriitiline olema? Kas kultuuriajakirjandus peaks olema kultuurist distantseerunud samal kombel kui poliitikaajakirjandus poliitikast?

Kui Sirbi esimesed leheküljed välja arvata, on kultuurileht seni olnud arvustustekeskne. Nõustun nendega, kes ütlevad, et puudu on olnud ajakirjanduslikkusest. Rohkem võiks ehk olla persoonilugusid, ja mitte seltskondlikkuse mõttes (see «seltskonna-jutt» mõjus ZA/UMi visioonis veidrana), vaid selleks, et anda praktikutele, loojatele enam häält.

Praegu töötab Sirp peamiselt väljastpoolt sissepoole, st «väline» kriitika paitab või nahutab kunstiteoseid ja kunstnikke, kuid varasemal ajal olid nt Sirbis ja Vasaras leheküljelised intervjuud kunstnike-näitlejate-heliloojatega täiesti tavaline asi. Tõsi, intervjuusid tehakse praegugi, ent küsimus ei ole ainult persoonides, vaid ka kultuuriorganisatsioonides toimuvas. Kus on lood teemadel «Miks Teatri NO99 trupp laguneb?»,  «Kellele on vaja ERSOt?», «Kuidas juhitakse Eesti Teatriliitu?», «Miks lahkuvad inimesed Tallinna Kunstihoonest» jms?  Ma ei pea silmas arvamuslugusid, vaid just nimelt uurivat ajakirjandust: minnakse kohale, räägitakse erinevate osapooltega jne.

Kultuuriajakirjandus on jätnud kasutamata potentsiaali kultuurivaldkonna-sisese kriitilise diskussiooni elavdamiseks, rääkimata võimalusest heita pilku aktuaalsetele teemadele seestpoolt, sealhulgas küsida selle järele, kuidas kultuurisfääris endas võimu teostamisega lood on, ja hoida kultuuris valitsevat võimu oma tähelepanuga tervislikus pinges. See eeldaks muidugi ka, et kultuurileht on poliitiliselt sõltumatu, st et peatoimetaja ametisse nimetamisel oleks tagatud erapooletus, piisav protseduuriline hügieen ja läbipaistvus. Kultuuriajakirjanduse juhtimine tuleb poliitilise lõa otsast vabastada, sest vastasel juhul samastatakse igasugune kultuurikriitika võimutruuduse või kultuuriringkondade võimukriitika tasalülitamise katsetega ning kultuurikriitiline diskussioon ühiskonnas osutub võimatuks.

Kultuuriajakirjanduse võimukriitilisus ei peaks seisnema ainult selles, et peatoimetaja (utreerin ega viita siin ühelegi konkreetsele isikule) laseb igal reedel törtsu kärbsemusta kultuuriministri või valitsusjuhi pintsakuhõlmale. Kultuurileht võiks senisest enam angažeerida kultuuriinimesi ühiskondlikult mõtlema ning olema poliitilised, võtma sõna ka muudel juhtudel kui ainult siis, kui keegi on kloostriaeda õunaraksu roninud, treenima kultuuriinimesisse igapäevase poliitilise aktiivsuse instinkti. Kunstniku väljendusvabadust tõlgendatakse sageli õigusena teha, mida süda lustib, ja olla, kuidas hing ihaldab, kultuuriajakirjandus võiks aga kultuuriinimesi sagedamini torkida ja kaasata neid ühiskondlikku debatti, teha neid nähtavaks ka väljaspool kultuuriüritusi, suunata neid puhta kaemuslikkuse juurest enam poliitilise aktiivsuse suunas.

Kultuuritegelastest arvamusliidrite kõnepruuk, eriti kui nad (vaimuinimesele sageli omase looritatud põlgusega) poliitikast ja poliitikutele kõnelevad, pole tihti karvavõrdki kaalutletum, mõistlikum ega empaatilisem poliitikute endi kõnest. Ühiskondlikus arutelus ei paku vaimuinimesed sarnaselt poliitikutega teinekord messianistliku indlemise kõrval midagi sisulist, edasiviivat, arutelu võimaldavat. Kultuuriinimene peab lisaks kaemusele õppima ka poliitiliselt adekvaatselt (loe: mõjusalt, osavalt, organiseeritult) käituma, ühiskondlikult tegutsema, oma retoorilist võimu veidikegi osavamalt kasutama, kui seda on isiklikuks minevad sõnavõtud või küünalde asetamine Sirbi toimetuse uksemademele.

Poliitringkonnad on oma retoorilises vilumuses kultuuriringkondadest aastakümneid eespool. Perioodilist hüsteeriat (mis teatud olukordades ja võib-olla ka praegu osutub adekvaatseks võimukriitika vahendiks) võiks  täiendada igapäevase poliitilise ettevaatava hoolsusega ja poliitilise eneseteadlikkuse kasvuga. Ma ei pea silmas kultuuriringkondade erakonnastamist, alustada võiks elementaarsest huvist nt omaenese kultuurilehe ja üleüldse selle suhtes, millised on kultuurivaldkonna organisatsiooniline hügieen või kultuurilise võimu teostamise ja kasvatamise võimalused.

Hea näide on käesoleva nädala alguse Müürilehes ilmunud Rein Raua artikkel kultuuriajakirjandusest. Mulle tundus see ühe vähese kaine katsena keset pingelist õhkkonda veidi rahulikumalt asjade üle arutleda, seal oli argumenteeritud üdi, mille üle vaielda saab. Ma olen nõus Rein Rauaga, et Sirp võib teatud määral ollagi kultuuriringkondade sisene asi – lihtsalt ta on seda olnud liiga ettevaatlikult, liiga eneseküllaselt, liiga mugavalt, grupikalli vormis. Kultuurikriitiline platvorm aga Eestis praktiliselt puudub.

Sirp pole seni olnud ka kunstipoliitiliselt eriti aktiivne. Kultuurilehe toimetaja roll on olnud (mõningate eranditega) pigem vahendaja oma. Kohati igatseks rohkem näha toimetajat kui kuraatorit, mis tähendab, et ta peaks tegema valikuid, analüüsima oma valdkonnas toimuvat, üldistama. Seda ei saa muidugi teha äärmuslikult, üleolevalt ega dialoogivõimetult. Ent praegu järgnevad pärast kolmandat lehekülge laias laastus «loomeliitude seinalehed», kus räägitakse kõigest võrdselt ja (mõningate eranditega) ka võrdselt sooja tooniga.  

ZA/UMi visioonidokumendis leidis laialdast emotsionaalset vastukaja mõte kaasata Sirpi videomängude arvustused. Kultuuriväljaande üks poliitilisuse tahke on kahtlemata see, mida üldse kultuurina defineerida ja kajastada. Ei oska videomängude kunstiväärtuse kohta midagi arvata (kuigi New Yorki Moodsa Kunsti Muuseumis nägin tervet eraldi videomängudele pühendatud näitusesaali), ent põhimõtteliselt huvitab mindki, kas ja millal võiksid näiteks popkultuuri (ja ma ei pea siin silmas Hollywoodi filme) akadeemilised käsitlused kultuurilehte jõuda.

Praegusest enam ootaks seda, et kultuurileht oleks koht, mis jaksaks ja oskaks paigutada siinset kultuuri rahvusvahelisse konteksti. Teeks seda, mida tegi «Eesti ajalugu vol III» ristisõdadega: ei käsitleks eesti kultuuri eneseküllaselt, vaid võrdluses ja kontekstides. See sisaldab muuhulgas ka välisautorite arvustuste tellimist eesti kirjanike, heliloojate jt teostele, väliskriitikute küllakutsumist.

Senisest enam võiks olla Sirbis ka meediakriitikat, arutlust ja kriitikat selle üle, kuidas ajakirjandus ühiskonnas oma võimu teostab. Aga eks see kõik nõuab ka rohkem raha ja ma annan endale aru, et leheruum on piiratud ja kõike head korraga ei saa.

On kahju, kui see skandaal piirdub poliitskandaaliga, kui selle varjus mängitakse maha võimalus rääkida kultuurist laiemalt, kultuurilehest laiemalt. Skandaalis on alati positiivne potentsiaal arenemiseks. Skandaal on miski, mis on võimalik vaid demokraatias. Demokraatia on skandaalidega elamise, konfliktide haldamise kunst, erutuse ja probleemide üksteisest eraldamise kunst. Skandaalidega kipub olema see häda, et erutuse vaibudes kaob ka huvi ning avalikule erutusele ei järgne avalikku arutelu selle üle, mida toimunust õppida. Sellise arutelu võimaldamiseks võiks kultuurileht olla ideaalne koht.

P.S. Kultuurilehe kaaperdamisest võiks kujundada iga-aastase traditsiooni. Mitte, et Kender igal sügisel toimetusse sisse murraks, aga näiteks võiks kord või paar aastas lasta ühe numbri Sirpi koostada mingil täiesti alternatiivsel ja perifeersel kultuuriseltskonnal, kes saaks võimaluse Rein Raua artiklis kirjeldatud kultuuri sise- ja välisringide vahelised seinad lõhkuda ja oma revolutsioonilise tuhina sel viisil välja elada. Sümpaatne oli ka Jan Kausi ettepanek luua lehe juurde erinevaid kultuuriringkondi esindav lehekriitiline nõukoda.

P.P.S. Kui Rein Lang oleks kultuurilehe etteotsa surunud Kaur Kenderi asemel Betti Alveri, kas siis oleks üldse mingit skandaali tekkinud?