Pean alustama vahejuhtumist, mis mulle vastuolulisel moel veel nüüdki piinlikkust valmistab – vallalehtede toimetajate koolitusest Põltsamaal aastal 2008. Paremat kohta oleks raske leida nii geograafilistel kui ajaloolistel põhjustal: on ju siin eesti ajakirjanduse häll, just siin asutas Peter Ernst Wilde 1766. aastal oma «Lühhikese öppetuse», milles nõustas kohalikke talupoegi meditsiinilistes küsimustes. Kõik mõisnikud sellele väga hästi ei vaadanud, aga see selleks.
Niisiis, koolitasin vallalehtede toimetajaid. Kohal oli ka toonane Urvaste vallalehe toimetaja Contra alias Margus Konnula. Ta küsis minu käest umbes nõnda: et ka vallalehte saab teha nõnda, nagu muud ajakirjandust, ehk et kas selles võib ilmuda erinevaid arvamusi ning suisa opositsioonilisi hoiakuid?
Vastasin umbes nõnda, et ajakirjanduslikult toimetatud eri arvamusi sisaldavat vallalehte loevad inimesed parema meelega, mis võimaldab suuremaid omatulusid, ning see peaks olema lõppkokkuvõttes meelepärane ka vallajuhtidele.
Tagasi Urvastes, tegeles Contra oma lehes Ess-sooga, kus üks Võru ettevõte soovis valla loal hakata turvast kaevandama, mille vastu astusid kohalikud keskkonnakaitsjad. Võimalik, et viimaseks veetilgaks vallajuhtide kannatuste karikas sai tõesti see, et Contra kärpis volikogu liikmete artiklist ära ühe lause. Võib-olla oli põhjus muus. Igatahes lõpetas vallavalitsus Contraga vallalehe väljaandmise lepingu.
Kuigi Contra avaldas pärast juhtunud arvamust, et vallaleht võib välja surra, kuna keegi ei suuda seda temast odavamalt teha, pole seda juhtunud. Kord kuus ilmuv vallalehe pdf-versioon on kõigile allalaadimiseks saadaval valla kodulehel ning 2013. aasta eelarve põhjal eraldas vald lehe väljaandmise majanduskuludeks 4260 eurot. Kas seda on palju või vähe? Raske öelda, kuid sama eelarve põhjal on see kolmandik kõigist Urvaste seltsimaja kuludest, ületades sealjuures seltsimaja majanduskulusid.
Kas leht on muutunud sisukamaks, teavad kohalikud minust paremini. Praegu saan aga õiendada vana võla ning avalikult Contralt vabandust paluda. Tuleb välja, et munitsipaallehte ei saa teha nii, nagu tehakse päris ajakirjandust, sest siis lastakse sind lahti. Üha enam tuleb signaale sellest, et Eesti poliitilises kultuuris juurduv põhimõte «võitja võtab kõik» tähendab valimiste võitjale ka munitsipaallehe ülevõtmist, mille lehekülgedele ilmub võime avalikult või varjatult kiitev materjal.
Räägime tendentsist, et munitsipaallehed eemalduvad üha enam sellest, milline on Põhjamaades aktsepteeritud vaba ajakirjanduse mudel, mille poole 1990. aastatel püüdlesime. Olen kuulnud paljudest juhtumitest, kus omavalitsusele pole meeldinud maakonnalehe teemakajastus ning sellele vastukaaluks on asutatud oma «objektiivne» ja valla temaatikast «süvitsi» rääkiv väljaanne. Tundub, et ühelgi juhul pole vajaliku raha leidmine olnud probleem – milles aga peitubki probleem.
Kui mõni vallavanem või linnapea või parteid x sponsoreeriv ettevõtja annab raha vallalehe tegemiseks, siis siin pole vastuolu sõnavabaduse või ettevõtlusvabadusega, kui auditoorium teab, et tegemist on isiku/erakonna/valimisliidu häälekandjaga. Ent kui ajakirjandust matkiv, kuid sisult kallutatud munitsipaalleht ilmub maksumaksja rahaga, siis maksavad nad kinni ajupesu, ehkki sel juhul oleks nende õigustatud ootus, et munitsipaallehes saavad võrdselt sõna nii koalitsiooni kui opositsiooni esindajad.
Vabandan võrdluse pärast, kuid see sarnaneks olukorraga, kus tasuta ühistranspordiga saavad sõita vaid koalitsiooni toetajad, opositsiooni toetajatele jääb vaid maksmise rõõm kohaliku omavalitsuse eelarve kaudu, kuna sõidukid ei kulge Pühast Vaimust.
Tegemist on süveneva demokraatiaprobleemiga. Oletame hüpoteetiliselt, et ühes teises piiriäärses maakonnas on kolmteist omavalitsust, kes igaüks investeerib 4000 eurot aastas oma lehe tegemisse. Kokku saab sellest üle 50 000 euro maksumaksjate raha, mis on võetud turult selleks, et konkureerida päris ajakirjandusega valdkonnas, mida ise endale raha teeniv ajakirjandus teeb paremini: kajastamaks poliitilisi seisukohti.
Peaks olema selge, millist ohtu selline tendents tähendab kodanikele, kui maakonnaleht peaks minema pankrotti ning jääksidki alles vaid needsamad vallalehed.
Mõne maakonnalehe pankrotistumine pole aga pelgalt hüpoteetiline stsenaarium. Kõigil Eesti maakonnalehtedel pole loota kontserni tuge ning kõigil kontserni ühinemata maakonnalehtedel ei ole jõukat omanikku või kirjastuslikke kõrvaltegevusi, millest kahjumit kandvat maakonnalehte finantseerida. Lisaks munitsipaallehtede tasuta levile mõjutab maakonnalehtede olukorda asjaolu, et munitsipaallehed on tulnud ka otsepostituse- ja reklaamiturule.
Ainult üks näide: eespool nimetatud Urvaste vallalehes võib avaldada A4 formaadis reklaami 64 euro eest. Kui see pole ebaõiglane konkurents, siis mis see on?
Jah, kuulen juba hääli, mis ütlevad, et leidis kah, keda rünnata, ning millist naeruväärset summat mainida. Võimalik, et mõnele on 64 eurot naeruväärne raha. Mulle mitte ning tegemist on näitega, mille varal saame illustreerida asjaolu, et munitsipaallehtede mudel ei toimi üksnes Ida-Virumaal ja Tallinnas, vaid ajab kenasti juuri ka Liivimaal.
Lõpetuseks kaks põhiteesi:
1) Kui ajaleht saab enamiku sissetulekust omavalitsuse/riigi eelarvest, on ta maksumaksja ees aruandekohuslane ning peab pakkuma arvamuste paljusust, mitte võimulolijate mõõdutundetut (või kavalalt doseeritud) kiitmist.
2) Kui ajaleht saab enamiku sissetulekust omavalitsuse/riigi eelarvest, ei peaks ta konkureerima reklaamiturul võrdsetel alustel kommertsväljaannetega, mis teenivad oma raha ise. Mõelgem hetkeks reklaamimüügi korraldusele rahvusringhäälingus.
Mis puutub aga Ess-soosse, siis tänu keskkonnaaktivistide võitlusele ning (nagu olen kuulnud) vaatamata keskkonnaameti passiivsusele on soo jäänud tulevastele põlvedele alles.
Ajalehtede liit tegi sel nädalal riigikogu juhatusele ettepaneku alustada Eesti demokraatliku infovälja tuleviku üle parlamentaarset debatti munitsipaalmeediaga seotud probleemidest.