Maanteeameti planeeringute osakonna keskkonnakaitse talituse peaspetsialist (hetkel lapsehoolduspuhkusel) ning Tartu Ülikooli geoinformaatika doktorant Maris Kruuse kirjutab Postimehe arvamusportaalis hiljutise traagilise liiklusõnnetuse valguses metsloomadest ja liiklusest. Oma doktoritöös uurib ta põtradega juhtunud liiklusõnnetuste esinemissageduse võimalikke seoseid maanteeäärsete maastikutüüpidega.
Hiljuti leidis aset traagiline liiklusõnnetus, kus autojuht sõitis otsa kahele põdrale ning hukkus ka ise. Artiklite pealkirjadest jäi kõlama, et maanteed tuleks ääristada ulukitaradega ning probleem oleks lahendatud, ent Maanteeametil pole selleks raha. Maanteeameti esindaja vastusest tuli aga selgesti välja tegelik põhjus, miks ulatuslikku tarastamist ei tehta – laustarastamine ilma loomade liikumisvõimaluste tagamiseta tähendaks senisest veelgi suuremat elupaikade ja loomapopulatsioonide killustumist, mida tuleb vältida. Loomatara rajamisega peab alati kaasnema läbipääsude ehitamine.
Me ei saa kahjuks vähendada lähedaste kaotusvalu, ent võlgneme neile ning kõigi teiste loomaõnnetustes hukkunute lähedastele, vigastada saanutele ja üldsusele pikema selgituse.
Loomade elupaigad on killustunud
Viimastel aastasadadel on looduslikku maastikku kõige enam muudetud teede ehitamisega (ja kasutamisega) ning maanteede mõju looduse mitmekesisusele on muutunud väga ulatuslikuks probleemiks. Maanteede negatiivne mõju loomaliikidele on mitmesugune - teede ehitamine ning laiendamine toovad kaasa loomade elupaikade pindala vähenemise, ent mis enamasti veelgi olulisem - killustumise ning elupaikade kvaliteedi kehvenemise. Väheneb juurdepääs sobivatele toitumis- ja peidukohtadele
Kasvav liiklussagedus põhjustab üha sagedamini ulukite hukkumist kokkupõrkel sõidukiga; väheneb juurdepääs sobivatele toitumis- ja peidukohtadele, mis jäävad teisele poole maanteed. Takistatud on loomade vaba liikumine, geenisiire ning taaslevik mõnedesse piirkondadesse. Loomapopulatsioonid jagunevad väiksemateks ning seega haavatavamateks üksusteks. Eriti puudutab see suurulukeid, kes vajavad normaalseks elutegevuseks laiemat maa-ala. Liiklussageduse kasv 10 000-15 000 sõidukini ööpäevas muudab maantee paljudele loomaliikidele juba ületamatuks. Tekib barjääriefekt, kus teed ületavad ulukid suures osas hukkuvad, pelglikumate eluviisidega loomad hoiduvad eemale. Meil Eestis on õnneks veel säilinud mitmekesine loodus, sealhulgas eriilmelised maastikud ning rikkalik loomastik. Oluline on ka eestlaste oskus elada koos loodusega ning arvestada teiste elusolenditega. Ilmselt võib öelda, et see kõik kokku ongi meie suurim rikkus.
Maanteed kui barjäärid
Seega on väga tähtis teedest ja liiklusest tulenevate ökoloogiliste barjääride ja killustumise efekti vähendamine ning elusloodusega seotud liiklusohutuse tõstmine. Üks võimalus on sobivatesse kohtadesse läbipääsude rajamine, et metsloomade liikumine poleks häiritud. Samas tuleb märkida, et läbipääsud vaid leevendavad probleemi, ent ei muuda seda olematuks. Näiteks võib tuua Rootsis tehtud uuringu, kus jälgiti põtrade liikumist enne 15 km pikkuse maanteelõigu laiendamist, ehitustööde ajal ja pärast ehituse lõppemist. Kaherajaline maantee ehitati ümber neljarajaliseks kiirteeks ning ääristati ulukitaraga, rajati kolm põtradele sobivat läbipääsu. Eelnevalt püüti läheduses kinni 24 põtra ning varustati GPS-saatjaga, mis võimaldas kindlaks teha loomade teeületused. Kokku registreeriti 135 teeületust, neist 47 leidis aset enne ehitustööde algust, 76 ehitustööde ajal ning kõigest 12 pärast tarade paigaldamist (siis kasutasid põdrad juba läbipääse). Positiivne oli see, et vähenes põtradega juhtunud liiklusõnnetuste arv, ent loomade elu oli hoolimata suhteliselt lühikesele lõigule (15 km) rajatud 3 läbipääsust ikkagi tugevasti häiritud. Metsloom liigub ikka vajadusest, mitte lõbu pärast. Varasemates teiste autorite uuringutes on mainitud, et läbipääsude kasutamine võib aja jooksul siiski suureneda, kui põdrad harjuvad uue olukorraga ja muudavad vastavalt oma liikumisteid. Teisalt on väidetud, et põtrade liikumisteed on väga kindlalt välja kujunenud ning loomad neid ei muuda. Seega tuleb igasuguseid muudatusi teha väga ettevaatlikult ning läbipääsude rajamine ja maantee tarastamine on õigustatud eelkõige teelõikudel, kus barjääriefekt on juba nagunii tekkinud või tekkimas «tänu» kõrgele liiklussagedusele või maantee märkimisväärsele laiendamisele (2+2). Teedeökoloogid üle maailma leiavad üksmeelselt, et maanteede tekitatud barjääriefekti, aga ka loomade liikumist ning jahipidamise mõju (jahiulukite puhul) on kindlasti vajalik põhjalikult edasi uurida. Väga tähtis on ka leida optimaalsed lahendused loomaläbipääsude osas, mis ei tekitaks ebaotstarbekalt suuri kulutusi tee-ehitajaile, ent võimaldaks siiski metsloomade vaba liikumise.
Me ei oska hoiatada loomi, ent saame ise ettevaatlikud olla
Loomaõnnetuste puhul inimesed enamasti vigastada ei saa. Kui tegu on väiksema loomaga, ei pruugi autogi eriti kannatada saada. Loom ise paraku enamasti sureb kas kohe või mõne aja möödudes. Siin tulebki eraldi rääkida suurulukitest, eelkõige põdrast. Kuna kokkupõrge kuni 600 kg kaaluva isendiga võib vigastuste või koguni surmaga lõppeda ka autojuhile ning kaasreisijatele (rääkimata looma hukkumisest ning autole tekitatud materiaalsest kahjust), on teema ülioluline ka liiklusohutuse seisukohast. Eestis registreeritakse 1313 valvetelefonile laekuvate teadete alusel igal aastal ligikaudu 200-250 liiklusõnnetust, kus teiseks osapooleks on põder. Alla 10 protsendi neist juhtudest saavad viga ka sõidukis viibijad ning kahjuks on peaaegu igal aastal ka 1-2 hukkunut. Mootorratturile võib saatuslikuks saada ka väiksem loom. Samas pole meil mingit ülevaadet sellest, kui tihti põdrad jt metsloomad tegelikult ööpimeduses, hommiku- või õhtuhämaruses või lihtsalt mõnel vaiksemal hetkel maanteid ületavad.
Kuna me loomi maanteedel varitsevate ohtude eest hoiatada ei oska, aitab õnnetusi vältida eelkõige sõidukijuhtide tähelepanelikkus ning teadlikkus nende teeäärsete kohtade suhtes, kus metsloomad võivad oma toiduotsingutel ja rännakutel maantee peale sattuda. Tähelepanu peaks koondama metsaservade läheduses ning metsa vahel sõites, aga ka vooluveekogude ristumisel teega. Metskitsi võib teed ületama meelitada taliviljaoras teelähedasel põllul, põtru tee-äärsed pajustikud, männinoorendikud ja raiejäätmed teelähedasel langil. Ligitõmbavad on lombid, kuhu sulamis- ja vihmavetega valguvad soolad talvel teele puistatud segudest. Samas tuleb tõdeda, et loomad liiguvad ikkagi peaaegu kõikjal. Oma doktoritöö tarbeks põdraõnnetuste asukohti uurides olen märganud, et neid juhtub ka lagendikel, bensiinijaamade juures, asulate servades jt paikades, kus suurt metslooma ilmselt oodatagi ei oskaks.
Mida saab sõidukijuht teha, et õnnetust ära hoida?
Mida teha, kui õnnetus on siiski juhtunud?
Loe lisaks: