Juhtkiri: Maailmapanga peenvaade vaesusele Eesti piirkondades

Esmapilgul joonistub Maailmapanga väikeste piirkondade vaesuse hindamiseks loodud metoodikaga välja ootuspärane Eesti kaart, kus Tallinna ja Tartut ümbritsevates valdades on vaesust vähem ning ääremaadel rohkem. Kui Pirita linnaosas müüakse nii uusi kui vanu eluasemeid mitu korda kallimalt kui Põhja-Tallinnas või Lasnamäel, siis pole kuigi üllatav, et Pirital on vaeste osakaal väiksem kui näiteks Koplis.

Muna ja kana probleem tundub siin justkui selge olevat – jõukamad kolivad kallimatesse piirkondadesse ja töövõimelised lähevad ära sealt, kus piisavalt häid töökohti pole. Kus on, sinna antakse juurde, ja kus pole, sealt võetakse viimanegi?

See on siiski lihtsustav seletus, mis jätab vaatluse alt välja paljud vaesuse aspektid nii ühiskonna kui üksikisiku tasandil. Eeldusel, et erineva taseme – omavalitsuste ja riigi – poliitikatega on võimalik vaesust mõjutada, on peenvaatest kasu.

Vaesus, nii absoluutne kui suhteline, on probleem iga ühiskonna jaoks üldiselt ja iga vaesusesse sattunu jaoks eraldi. Vaesusel, eriti lapseeas kogetul, on kaugeleulatuvaid tagajärgi inimese elukäigule. Absoluutse vaesuse piir tähendab seda, et sellest allapoole jääva leibkonna tuludest ei pruugi piisata normaalseks tervislikuks toiduks ja toasoojaks – see ohustab tervist ja üldisi väljavaateid edaspidiseks hakkamasaamiseks. Suhteline vaesus tähendab (lihtsustatult) seda, et leibkonna tuludest ei piisa hakkamasaamiseks selles ühiskonnas normaalseks peetaval tasemel. Ka suhtelisel vaesusel on mitmete tegurite vahendusel kahjulikud mõjud nii tervisele kui üldisemalt elukäigule, ehkki jõuka ühiskonna suhteliselt vaesed võivad võrreldes vaese ühiskonna keskmikega päris hästi hakkama saada.

Vaesuse mõjud ühiskonnale ja inimestele on kõike muud kui head. Lahenduste otsimine sõltub sellest, milles näeme põhjust ja milles tagajärge. Vaesuse nõiaring kui nähtus oma paljudes avaldumisvormides on suhteliselt hästi teada. Üks aspekt on näiteks see, et (paljud) vaesed ise ei paista tegevat kuigi häid otsuseid selleks, et vaesusest välja pääseda. Sedasorti tähelepanekud on viinud kohati pettumiseni rahalise abi jagamisele keskendunud sotsiaalpoliitikates. Nii jääkski järele pessimistlik vaade, et võimalused suhtelist vaesust vähendada on kasinad, ehkki seda saab rahaga leevendada.

Üha rohkem uuringuid viitab taas, et suhtelisel vaesusel endal ja vaesel keskkonnal on mõju esiteks inimeste käitumisele ja võib-olla ka bioloogilistele teguritele. Kui nii, siis on võimalik keskkonda mõjutades vaesuse hädale pikaajalise toimega rohtu otsida. Väikeste piirkondade vaesuse kaart näitab, kus vajatakse neid ravimeid suuremates annustes.