Peavoolu kultuuri-establishment on võtnud mugava igavese opositsiooni positsiooni, kus nõutakse küll võimu, ent vastutada ei taheta. Sirp oli laokil ja tuli üle võtta, kirjutab väikeettevõtja, kultuurirühmituse ZA/UM liige Jüri-Franciscus Lotman.
Jüri-Franciscus Lotman: kultuurimonopol
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks ei soovi siinne kultuuri-establishment seisukohta, et liiga kaua võimul püsimise tagajärjeks on ülbus, kitsarinnalisus, õppimisvõimetus ja paranoia, laiendada iseendale? Mitmete mõjukate kultuuritegelaste päev-päevalt agressiivsemaks muutunud reaktsiooni Sirbis toimuvale on paraku keeruline muude sõnadega iseloomustada.
Need, kel pädevast, huvitavast kultuuriajakirjandusest on neist erinev arusaam, on kas naiivsed tankistid või müüdava eetikaga kollaborandid. Terve Eesti kultuur on funktsionääride hoida ja kui neid protsessidesse ei kaasata, on tegu stalinismiga: käsil on 1930ndad, uus vaikiv ajastu on saabunud ning ohus terve riigi säilimine. On nende arvamus ja äraostetavate arvamus, kusjuures pidevalt, igas küsimuses on kaalul rahvuse tulevik. Need ei ole liialdused, nii väljendutaksegi.
Mulle tundub, et selle paranoilise mõttemaailma allikas on asjaolu, et peavoolu kultuuri-establishment on võtnud endale igavese opositsiooni mugava positsiooni. Nõutakse võimu, ent ise võimu ja vastutust võtmast keeldutakse. Kui tegutseda aastast aastasse puhtalt retoorika tasandil, on vältimatult tulemuseks elementaarse praktikakogemuse puudumine. Nõnda välistas praegusi sündmusi dramatiseerivate funktsionääride ideoloogiast juhinduv valimisliit Vabakund Tartus kohe koostöö Reformierakonnaga.
Loomulikult on põhimõttekindlus suur väärtus. Vaatame aga Vabakunna programmi, sest taotlus hubasele võimule ilma vastutuseta on kõnekas ka Sirbi sündmuste valguses. «Ettevõtluskeskkonna kiirema arengu toetamiseks leiame soodsaid rendiruume alustavatele ettevõtjatele, kaugtöökeskustele ning erialastele kogukonnatöökodadele. Selleks teeme koostööd ülikoolide, ettevõtlusinkubaatorite ja kodanikuühendustega.»
Igale reaalse juhtimiskogemusega inimesele kõlab punkt kui: «Uute bändide ja kultuurielu arengu toetamiseks leiame võimaluse pakkuda elektrikitarridele tasuta energiat. Selleks algatame koostöö Eleringi, linnavalitsuse ja telesaate «Eesti laul» vahel.» Rendikulude osakaal ei ole nimelt märkimisväärne mistahes normaalse ettevõtte kulustruktuuris. Ükski mingitki lisandväärtust loov firma sellest meetmest ei võidaks. Vaimu võimu taotlev Vabakund aga paneb ette linna administratiivressursi kulutamist asendustegevusele, möödaminnes kinnisvaraturgu solkides. Ka ülejäänud programmist kumab läbi vaid soov kõiki kõikjale kaasata. Minu silmis – vastutust hajutada. Kultuurifunktsionäärid süüdistavad Sirbi uut toimetust muu hulgas silmakirjalikkuses – mitmed rühmituse ZA/UM liikmed initsieerisid koos nendega kampaania «Aitab valelikust poliitikast». Juhin vastukaaluks tähelepanu: nii mõningadki praegu häälekalt uue toimetuse vastu protesteerivatest arvamusliidritest toetavad avalikult (sarnaselt minuga) Anna Haava tänava maja skvottimist boheemlaste poolt. Kas see ei ole topeltmoraal?
Arenenud ühiskondades on tavapärane, et kui omanik jätab kinnisvara hooleta, siis kolitakse sinna sisse. Kui avaliku ettevõtte juhtkond ei näe firma tegelikku potentsiaali ja osaku hind langeb liiga madalale, järgneb ülevõtmine. Täpselt nii läks ka Sirbiga. Juhtumi tagamaad on äärmiselt lihtsad ja loogilised – oluline kultuuriväljaanne jäi laokile, sest establishment’i sees puudusid säravate silmade ja huvitavate ideedega inimesed, kes oleksid tahtnud sellega jõuliselt tegeleda.
Kui sellised inimesed väljastpoolt establishment’i välja ilmusid ja otsustavalt soovi avaldasid, saidki nad ripakile jäänud lehe enda nägemuse järgi arendamiseks. Tahe kohtus vajadusega.
Minu arvates ei ole absoluutselt oluline, kes kellele millal helistas ja millest kuidas omavahel räägiti. Sündmused arenesid päevade, isegi tundidega. Tegu ei ole näitega Reformierakonna modus operandi’st.
Oskus näha võimalust, kuitahes ebatõenäolist, ning see operatiivselt realiseerida on teotahteliste ja võimekate inimeste teguviis. Pole ime, et avalik visioonidokument kukkus välja logisev. Lühikese aja jooksul oli vaja telefonikõnedes, kohtumistel ja e-kirjades koordineeritult tõestada oma tõsiseltvõetavust paljudele algul väga skeptilistele, ent avatud meelega inimestele. Ette heidetakse ka muudatuste järskust. Siitki kumab läbi mitmete kritiseerijate korraldusliku kogemuse puudulikkus.
Iga organisatsioon vajab strateegilisel tasandil kas muutust või stabiilsust. Kolmandat võimalust ei ole. Ka tippjuhtide vahetus toimub valdavalt nõnda: «Täname meeldiva ja konstruktiivse koostöö eest, palun jätke oma võtmed lauale.» Järgneb harilikult ühisavaldus, milles üks osapool tunnustab sooritatud panust ning teine lubab aja maha võtta.
See ei ole kunagi meeldiv. Kuid inimesed pühenduvadki perele ja leiavadki oma talendile uusi rakendusi. Olukord, kus uus ja vana toimetus oleksid koos sujuvalt põhimõttelisi suunamuutusi ette võtnud, halvanuks mõlema töö ning muutnud selle inimlikult piinarikkaks. Kas põhimõttelisi muutusi ikkagi oli vaja? Arvan, et jah. Seni on Sirbil väga kindel lugejaskond ja vanal formaadil lisaks puudustele ka selged tugevused. Olen täiesti veendunud, et uus toimetus kavatseb neid arvestada.
Meile püütakse paaniliselt jätta mulje, et põhimõttelised muudatused Sirbis on kui mitte kogu ühiskonna-, siis vähemalt kultuurielule pöördumatute tagajärgedega. See ei ole nii. Jah, teatud ringkond kultuurifunktsionääre jääb omaenda tegevusetuse tõttu ilma ühest ruudust nende Monopoli-mängus. Kuid millega te tegelesite, kui ühtäkki nii hinnalisele Sirbile peatoimetajat otsiti? Kus olid siis ärevus, unetud ööd, arvamusartiklid ja lõputud telefonikõned?
Kultuurimonopolistide šokk toimunu osas taandub sellele, et kuigi nad peavad end terve kultuuri ainuomanikeks, ei olnud neil seekord protsessi üle kontrolli. Mõningad intellektuaalid näivad olevat sügavalt veendunud, et neil on mandaat kõneleda kogu ühiskonna nimel ning et nemad kehastavadki kultuuri. Seetõttu on nad pidevalt kaitsepositsioonil.
Ärritustele reageeritakse hüsteeria, deklaratsioonide, alandavate siltidega («moraalsed värdjad», «tankistid», «pederastia») – teise suupoolega heidetakse muidugi ette, et peatoimetaja kt on ebakultuurne ja taktitundetu jõhkard.
Kahtlemata peabki intelligents olema ühiskonna valvekoer, ent igal asjal on piirid. Mitmed nendest inimestest on sotsiaalsel võimupositsioonil olnud oluliselt kauem kui Reformierakond ja IRL valitsuses, kuid just erakonnad, mitte nemad, olevat minetanud kontakti reaalsusega. Ma ei hakka rääkima sajast päevast – uuele toimetusele ei anta enne totaalse moraalse paanika valla päästmist võimalust ühtki numbrit avaldada!
Lisaks arvamuskülgedel ja sotsiaalmeedias toimuvale leiavad varjatumalt aset alatud intriigid. Nii levitab üks tunnustatud haritlane e-postiga jutte, et ZA/UMi noored olevat surve mõjul juba paanikas – samal ajal kui survet keeratakse peale sealtsamast tema kõrvalkabinetist. Jutud paanikast ei vasta tõele. Ei ole just närvesööv jälgida, kuidas mugandunud, ideedepuuduses, võitmis- ja kaotamisoskuseta establishment võrdlemisi ootuspäraselt vana tuttavat trummi taob. Lisaks sotsiaalse terroriseerimise katsetele on pakutud ka raha («lõpetage see Sirbi-asi, hakake hoopis minu raamatuid toimetama»), võimalust «veel kõik üles tunnistada», lootes andestusele ja nii edasi. Sellise kollegiaalsusega noorte, sama eesmärgi nimel töötavate inimeste suhtes käituvad need, kes ise peavad end moraalitõrviku kandjateks.
Lugupeetud arvamusliidrid, kujutleme nüüd stsenaariumi, et Sirp ei muutugi lugemiskõlbmatuks. Et ei järgne ka ühiskondliku või kultuurielu järkjärgulist kollapsit, vaid tulemuseks on hoopis üks senisest veidi huvitavam ja värvikam leht – midagi sellist, mis ongi siinselt kultuurimaastikult puudu. Et lisaks olemasolevale lugejaskonnale loevad ja ootavad järgmist numbrit ka uued inimesed. Et protsessi käigus muutub ka näiteks Müürileht senisest tugevamaks.
Sellise stsenaariumi realiseerumisel rehabiliteerivad mõningad kultuurimonopolistid end osaliselt akadeemiliste saavutustega. Arvestades, et uus toimetus on käitunud julgelt ja otsekoheselt ning inetud, argpükslikud võtted on jäänud vastaspoole arsenali, kardan, et mõningatele jääb tuntud intellektuaali sõnu laenates lugupidamine vast ehk üksteise silmis. Kultuur nimelt on nähtus, mida on küll võimalik pärssida, kuid täiesti võimalik ka läbi dialoogi elavdada.
Kindlasti ei ole kõige tulemuslikum kultuuri edendamine paranoiliselt, passiiv-agressiivselt kaitsepositsioonilt. Põhiseadus sõnastab küll «kultuuri säilitamise», ent võib-olla peaksime väljaspool seda rääkima «kultuuri elujõust» ilma resignatsioonimomendita?
Äärmiselt oluline on mõista, et 1930ndate etapp jäi taasiseseisvunud riigis ära – oleme olnud kauem iseseisvad kui sõjaeelne vabariik – ning tegutseme täiesti uuel territooriumil. Edasine on meie enda teha, kusjuures suuri asju ei ole võimalik korda saata, kartes läbikukkumist, elu lõpuni külge jäävaid silte, tutvusringkonna lagunemist, paariastaatust ja tigedaid pilke toidupoes. Siit lähtub ka kurikuulsaks saanud fraas «normaalne mulje riigist».
Paranoiline vastasleer samastab erinevalt visioonidokumendi autoritest riigi valitsusega. Tegelikult on aga riik ju lai mõiste, mis peaks igal normaalsel patriootlikul inimesel seostuma eeskätt positiivsete tähendustega. Loomulikult ei pruugi Sirbi värskendamist saata edu. Kuigi usk ja teotahe on äärmiselt tugevad, võib iga ettevõtmine alati luhtuda. Sellisel juhul jääb asjaosalistele kohustus võtta vastutus, kuid ka teadmine, et parimas usus ja meeletuid isiklikke riske võttes tehti kõik endast olenev.