Juhtkiri: ÜRO kui maailma mõttekoda ja piksevarras

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni rollis ja funktsioonides, tähtsuses ja tähenduses on pidevalt kaheldud. Praegu 193 liikmega maailmaorganisatsiooni on süüdistatud nõrkuses, selle struktuuris on nähtud priiskamist ning seda on pilkamisi peetud jututoaks. Ent ÜRO püsib kindlana ja riigid lähetavad endiselt tollele püünele mõjukaid poliitikuid ning diplomaate.

Ilmselt vajab ka 21. sajandi maailm mingeid tugipunkte, teatud kokkuleppeid, mis võivad küll minna kohati kalliks ülal pidada, ent on samas siiski odavamad kui võimalikud konfliktid. Nurjunud Rahvasteliidu varemeilt tõusnud ÜRO on Teise maailmasõja järel siiski laias laastus suutnud olla see, milleks ta ellu kutsuti – ühtaegu maailma mõttekoda ja piksevarras.

Eestile oli ÜROga liitumine ülioluline samm tagasiteel rahvusvahelisse kogukonda. Välisministrina 1991. aasta septembris New Yorgis ÜRO peakorteri ees sinimustvalget vardasse tõusmas näinud Lennart Meri oli maailmaorganisatsiooni osas kriitiliselt meelestatud, pidades seda ometi teatud võimaluseks väikeriikidele. «Jõudude ühendamine ohustatud identiteedi säilitamise nimel on vajalik ja võimalik. Nii kalambuurselt kui see ka kõlab – kui tahame ka edaspidi muudest erineda, saame erineda vaid üheskoos,» ütles Meri ühes oma 1996. aasta presidendikõnes. Ida-Timor, Montenegro ja Lõuna-Sudaan tõttasid võimaluse avanedes kohe ühinenud rahvaste perre – kui viimaseid liitujaid nimetada.

22 aastat pärast Eesti ühinemist saab ÜRO peasekretäri visiidile Tallinna osaks pigem keskpärane tähelepanu. Mõned liiklusummikud, mõned meeleolukad pildid robootikaürituselt, mõned intervjuud maailmas pakilistest probleemidest, ja ongi maailmaorganisatsiooni juhil aeg lahkuda. Läti või Soome riigipea külaskäigud ja avaldused erutavad Eesti avalikkust praegu tunduvalt enam kui Ban Ki-mooni jutt maailma harmoniseerimisest.

Samas on ÜROd meie elus prae­gus­­ajal vahest isegi enam, kui me esimese hooga arvata võiksime. Võtame või mitmesugused ÜRO all- ja eriorganisatsioonid. Kultuuri, hariduse, teaduse ja meediaga tegelev UNESCO, toidu- ja põllumajandusprobleemidega tegelev FAO või maailma tervishoiuorganisatsioon (WHO), samuti lastefond (UNICEF) jpt on eri algatustega ja toimetustega meediapildis sagedased ja märgatavad.

Eesti hiljutine valimine ÜRO inimõiguste nõukokku pole tavakodanike seas vahest üldtuntud fakt, kuid diplomaatiliselt kahtlemata edulugu – nagu tegelikult ka Ban Ki-mooni Eesti-visiit. Kui meil õnnestuks saada 2020. aastal aga julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks, oleks sel lai kõlapind ka Eesti ühiskonnas ning iga ÜROga seotud sõnum näiks taas kraadi võrra kangemana.