Doris Kareva: luuletavad naised

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Doris Kareva
Doris Kareva Foto: Postimees.ee

Miks on külale ohtlik naine, kes luuletab, küsib Doris Kareva värses Sirbis.

Iiri kõnekäänu järgi on kolm halvimat asja, mis võivad küla tabada, katusemeister tooreste õlgedega, külvaja, kes paneb paksult, ja naine, kes luuletab.

Pikka aega olin veendunud, et Eestit see probleem ei puuduta. Nii esiemade rahvalaul kui naiste loodud luule alates Koidulast on ju kõrgesti au sees hoitud, tänapäevalgi kehtivad luule avaldamiseks võrdsed võimalused nii mees- kui naisautoritele ja isegi eesti keel ei tõmba piiri sugude vahele. Hiljuti «Jüri Üdi klubist» lõkkele lahvatanud poleemika aga tõi ilmsiks miski, mis teravdas tähelepanu.

Miks on külale ohtlik naine, kes luuletab? Vastuse leiab nii Kauksi Ülle mitu suve suure menuga etendunud ja filmikski saanud «Taarkast» kui tänavu PÖFFil linastuvast Poola filmist «Papusza». Kui eesti näidend ka räägib legendaarsest seto lauluemast ja poola film mustlasluuletajast Bronisława Wajsist, on sõnum sama: erilise andega õnnistatud naine on oma kogukonnas enamasti võõras, isegi väljaheidetu. Sõna, mis midagi olemuslikku avab, olgu siis luule, mõistukõne või muinasjutu vormis, on alati ilmselge ohu märk; naise suust aga suisa lubamatu. Erakordseid andeid sünnib muidugi nii meeste kui naiste seas harva ehk, nagu on märkinud Anna Ahmatova: «Ma õpetasin naised rääkima …Oh jumal, kuis neid vaikima nüüd panna?».

Kogemus näitab, et luuleteksti autori sugu arvatakse õigesti umbes poole puhul, järelikult pole see üldse tähtis. Ada Piirlup ja Kersti Maarler näiteks ei reetnud Priidu Beierit lõpuni.

Sirbis ilmus kunagi aasta aega kuust kuusse luulelehekülg «Grafiti», kus esinenud autorite nimed toodi ära alles järgmises numbris. Usun siiani, et tegu oli tervendava eksperimendiga – ennekõike noortele autoritele, kes said vahetu tagasiside neile oluliste inimeste käest, kes ei teadnud, kelle tekstidega tegemist, aga ka küpsetele, võib-olla loorberitele puhkama jäänud meistritele. Anonüümselt ilmunud tekstide puhul ei olnud vahet mees- ja naisluuletajate vahel, ei lisatud sünniaastaid, fotosid ega erikujundust – kõneles vaid puhas sõna. Saan aru, et selline formaat väljaandjatele kasumit ei tooda; kasulikuks ja tervislikuks pean seda küll, nii olevas kui tulevas, nii autorite endi kui ühiskonna jaoks. Ehk lahendaks see mõnedki selles lehenumbris küdevad küsimused.

Luuletavatest naistest on haaravalt kirjutanud Miriam McIlfatrick 2005. aastal ilmunud raamatu «Rogha Danta. Seitse iiri luuletari» järelsõnas. Jürgen Rooste luges aga hiljutisel raamatukogutuuril ette sellise, ühel hommikul hulkuva koerana tulnud luuletuse:

Platon ütles jõhkralt

et naised ei oska armastada

et madalaim on mehe

armastus naise vastu

et mees meest juba mõistab

armastada

aga ülim on armastus

kahe filosoofi vahel

Platon oli loll – totaalne koopaloll

istus ja vahtis selle ilma

varje ja ei mõistnud

et suurim on armastus

kahe luuletaja vahel

olgu üks neist või naine.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles