TNS Emori uuringueksperdid Aivar Voog ja Katrin Männaste kirjutasid Postimees.ee´le, et alkoholi tarbimisnäitajate alusel Eesti paigutamine Euroopa Liidus teisele kohale on ilmne liialdus.
Uuring: Eesti eristub Euroopa keskmisest alkoholi väiksema tarbimissagedusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna viimasel ajal on palju räägitud alkoholi tarbimisest ja teema on oluline, siis võiks antud teema kohta veelgi infot lisada. Alkoholi tarbimist riigis saab jälgida mitut tüüpi indikaatorite alusel. Selleks võib olla müügistatistika, tarbijaskonna uuringud või ka kaudsed indikaatorid – näiteks alkoholi tarbimisest tingitud tervisehäirete hulk.
Igal meetodil on oma tugevused ja nõrkused ning pole ühtegi meetodit, mis annaks sajaprotsendilise garantii kümnendkoha täpsusega tarbimismahtude mõõtmiseks.
Seoses Eesti liitumisega Euroopa Liiduga on siin oluliselt kasvanud piiriülese kaubanduse mõju - Eestist ostavad palju kaupu turistid ja ka eestlased ise on hakanud rohkem ostma piiri tagant.
Piirülese kaubanduse osatähtsus on kasvanud kogu Euroopa Liidus. Näiteks 2004. aastal pärast Eesti ühinemist Euroopa Liiduga kasvas Eestis alkohoolsete jookide müük ligikaudu 30 protsenti ning seda peaasjalikult Soome turistide ostude mõjul.
Ka soomlaste tarbijauuringud näitasid piiriülese kaubanduse suurt mõju – alkohoolsete jookide sissetoomine kasvas 2004. aastal 67 protsendi võrra võrreldes eelneva aastaga, kuigi Soome riik alandas samal aastal alkoholiaktsiise keskmiselt 33 protsenti võrra.
Põhjala riikide tulud alkoholiaktsiisilt vähenesid 2004. aastal oluliselt, kuid samas kasvas Soomes näiteks registreeritud alkoholijoobes autojuhtimine, mis vihjab alkoholitarbimise olulisele kasvule ja seda just tavatarbija poolt piiri tagant toodud alkoholi mõjul.
Soome ja ka Rootsi alkoholiturul hinnatakse väljaspool kohalikku müügivõrku hangitud alkoholi tarbimise osakaaluks erinevatel hinnangutel 20-30 protsenti kogu alkoholitarbimisest. Sellest enamiku ehk üle kolme neljandiku moodustab tavatarbijate poolt välismaalt kaasa toodud alkohol.
Need kogused on siiski meie põhjanaabrite jaoks suhteliselt väikesed, kuid hiiglaslikud võrreldes meie väikese turumahuga, kuna Eesti alkoholitarbijad moodustavad vaid 25 protsenti Soome alkoholitarbijatest.
2009. aastal vähenes Soomes alkoholitarbimine ligikaudu 2,5 protsenti ulatuses, kuid tavatarbija poolt välismaalt - sh ka Eestist - sissetoodud alkohol kasvas võrreldes eelmise aastaga oluliselt, mis tähendab piiriülese kaubanduse mõju kasvu.
Kõik eespool mainitud aspektid viitavad sellele, et piiriülese kaubanduse üha suurema osakaalu tõttu Euroopa Liidus on ühe või mitme riigi müügistatistika põhjal raske midagi öelda nende riikide tarbimismahtude kohta. Seetõttu püütakse alkoholi tarbimise kaardistamisel kaasata lisaks müügistatistikale ka andmeid piiriülese kaubanduse kohta.
Eesti osas on turistide poolt väljaviidav osakaal selgelt alahinnatud, kuna kaardistatakse vaid tavaturisti kaasaskantavaid koguseid ega kaardistata autodega alkoholi väljaviimisele spetsialiseerunud «turiste» või muul viisil väljaviidavaid koguseid.
Meie arvates on alkoholi tarbimisnäitajate alusel Eesti paigutamine teisele kohale Euroopa Liidus ilmne liialdus.
Tarbijauuringu protsentide erinevad tähendused
Inimeste alkoholitarbimist saab kaardistada ka tarbimissageduse järgi, mis näitab erineva tarbimismustriga tarbijate osakaale ühiskonnas. Kindlasti ei saa tarbimissageduse järgi tuletada tarbimismahte, sest sagedasemate tarbijate tarbimismahud võivad erineda kordades sõltuvalt tarbitavatest jookidest.
Näiteks 2009. aasta esimesel poolel oli mahla ja mahlajookide iganädalasi tarbijaid 57 protsenti ning õlletarbijaid peaaegu kolm korda vähem ehk 22 protsenti 15-74aastastest elanikest (TNS Atlas). Samas, võrreldes avaldatud statistikast mõlema joogi tarbimiskoguseid, selgub, et koguseliselt pruukis õlletarbija õlut mitu korda enam kui mahlatarbija mahla.
Paljudes tooterühmades, kus on tegemist tarbimiskoguste väga ebaühtlase jaotumisega elanikkonna hulgas ehk koondumisega kitsasse tarbijasegmenti, tasub jälgida vaid tarbimispüramiidi tippu ehk neid, kes annavad olulise osa – vähemalt 70–90 protsenti turumahtudest.
Enamiku alkohoolsete jookide (välja arvatud näiteks vahuveinid või väga kallid alkohoolsed joogid) puhul tasubki üldjuhul jälgida vaid iganädalasi tarbijaid, kes täisealisest elanikkonnast moodustavad sõltuvalt alkoholisordist 10–25 protsenti, kuid kes joovad ära 70–90 protsenti turumahtudest.
Seega niinimetatud kõrged alkoholitarbimise näitajad moodustuvad suures osas alla ¼ elanikkonna tarbimisharjumustest, kes peaks olema primaarne riikliku alkoholipoliitika sihtrühm.
Eesti alkoholi tarbijaskonna suuruse ja segmentide sarnasus teiste riikidega
Eurobaromeetri uuring õnneks Eesti juhtivat positsiooni alkoholitarbimises ei kinnita. Neil, kes usuvad, et Eesti inimesed on enda alkoholitarbimist ise hinnates liiga tagasihoidlikud, st lasevad end küsitluses osaledes paremana-karskemana välja paista, võib õiguski olla, kuid kuna uuring viidi läbi ühtse metoodikaga kõigis kaasatud riikides, avaldub sarnane mahtude alahindamine ühtviisi.
Seega, absoluutsete mahtude tuletamiseks ei pruugi Eurobaromeetri-taoline tarbijaküsitlus olla sobiv, küll aga annab meie positsioonist Euroopas igati võrreldava pildi.
Uuringu tulemustest on näha, et alkoholitarbijate osakaalult on Eesti elanikud üsna Euroopa keskmisel tasemel, jäädes alkoholitarbimise levikult selgelt alla näiteks Hollandile ja Taanile, mis paistavad silma ka kõige vabameelsema suhtumisega alkoholireklaami ning -müüki noortele.
Mõnevõrra üllatavana võib tunduda mitmete nö traditsiooniliste Lõuna-Euroopa veinimaade - näiteks Itaalia, Portugali, Hispaania jt - paigutumine keskmisest madalama alkoholitarbijate osakaaluga riikide hulka. Samas alkoholi tarbimissagedus on neis riikides aga selgelt Euroopa suurim – iga neljas-viies täiskasvanu joob pea iga päev klaasikese.
Just nimelt klaasikese, sest vaadates lisaks ka ühel korral joodud hinnangulist alkoholikogust, mida uuring samuti kaardistas, piirdubki lõunaeurooplane enamasti ühe-kahe klaasikesega.
Eestlaste ja mitmete teiste põhjapoolsete rahvaste, näiteks soomlaste, rootslaste ja iirlaste, aga ka üksikute lõunapoolsemate rahvaste, näiteks slovakkide tarbimismuster kaldub pigem harvema (st juuakse kord nädalas või kaks-kolm korda kuus) ning intensiivsema alkoholijoomise suunas.
Kuna nimetatud riikides tarbitakse erinevatest alkohoolsetest jookidest kõige enam õlut, siis ka tarbimismahud võiksid olla suhteliselt sarnased ehk alkoholi tarbimiskäitumiselt võime ennast lugeda ikka pigem põhjamaalaste sekka.
Vaadates pisut ka rahva suhtumist alkoholiga seotud regulatsioonidesse, ilmneb, et eestlane nõustub keskmisest harvem seisukohaga, et vastutust alkoholitarbimise ja sellega kaasnevate tagajärgede eest peab inimene kandma eeskätt ise. Pigem usutakse, et oluline roll on siin täita riigil.
Sestap ootab Eesti inimene EL-i keskmisest enam riigi poolt kehtestatud piiranguid ja reegleid alkoholitarbimisega seoses – näiteks noortele suunatud alkoholireklaami keelamise kaudu. Seejuures aga hinna kui alkoholitarbimist reguleeriva meetme mõjusse Eesti inimestel pigem usku ei ole.