Ahto Lobjakas: Eesti 4 x 4 ja Saksamaa uus rehkendus

Ahto Lobjakas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ahto Lobjakas
Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et Saksamaa arutab otse­demokraatia radikaalset juurutamist, Eestis on selle­suunalised sammud aga sumbunud. See ütleb nii mõndagi selle kohta, milline on kummagi ühis­konna tegelik uuenemis­potentsiaal.

Kui kogu võim kuulub rahvale, siis kellele see tegelikult kuulub? See iseenesest lihtne küsimus on viimase paarisaja aasta jooksul tunnistanud üksnes keerulisi vastuseid, mis kõik eeldavad võimu delegeerimist mingit tüüpi esinduskogule. Reaalne võimu kandja demokraatlikus ühiskonnas on kombinatsioon seadusandlikust ja täidesaatvast võimust. Kombinatsioon sellepärast, et valitsus rajaneb osal parlamendist, kontrollides samas (reeglina) enamuse kaudu seadusandliku kogu kõiki olulisemaid funktsioone (esmajoones seadusloomet).

Viimaste aastate arengud on selle võrrandi paikapidavust õõnestanud. Interneti ja sotsiaalmeedia levik ja ligipääsetavus on kommunikatsiooni ja avaliku arutelu piire kokku tõmmanud nii ajas kui ruumis. See, mida sotsioloogid kunagi nimetasid massiteadvuseks ja mis vormus hommikul kohvitassi taga lehte lugedes, et siis vaikselt päeva jooksul suhtlusesse tilkuda, (taas)loob ennast nüüd arvutites ja nutitelefonides kogu aeg, vahetpidamata, 24/7, nagu öeldakse Ameerikas. Lisades siia ID-lugejad ja muud turvaelemendid (ja unustades hetkeks NSA ja nuhkimise), saame küsimuse: milleks meile poliitikaski vahemehed? Milleks parlament ja parteid, kui kodanikult saab otse küsida?

See küsimus on muidugi rutakas, sest tavadel ja põhiseadustel on oma aeglane elurütm. Aga ta on siin selleks, et jääda – ja lõpuks võita. On vaid aja küsimus, mil vaba kodaniku enese- ja ühiskonnaloome võrrandist vahemehed eemaldatakse.

Esimesena kaovad parteid. Oma olemuselt on need masse kanaliseerivad nähtused, massid aga on viimase paari aastakümne jooksul asendunud üha enam iseseisvate ja -teadlike indiviididega. Vajadus muuta keeruline maailm valijate jaoks lihtsalt mõistetavaks intellektuaalsete karkudena toimivate ideoloogiate abil on muutunud anakronismiks. Ideed ja arvamused on võimelised suhtlema ideoloogiliste, parteiliste vms mäletsemisfiltriteta. See on tendents, mis arenenud ühiskonnas on tuntud «ideoloogiate surma» üldnimetaja all.

Võib muidugi väita, et parteid pakuvad vajaliku kontaktpinna võimu ja muude organiseeritud huvide, esmajoones rahas väljendatavate eelistuste vahel. Kuid selgi argumendil on lühikesed jalad: esiteks devalveerib see kodaniku hääle tähenduse – demokraatia eeldab, et hääl kuulub kodanikele ning et see on igaühel võrdse kaaluga.

Teiseks tuleneb see argument suuresti parteide endi ehitatud praegusest status quo’st. Ei ole mingit põhjust, miks korporatiivsed huvid ei peaks suutma endale leida läbipaistvat kohta ratsionaalses ja avalikus debatis kodanikuühiskonna ja täidesaatva võimu vahel. Vastupidi, raha peabki vabaturu ja vaba poliitika tingimustes rääkima kodanikega otse, et välistada varjatud korruptiivne mõju võimule.

Parlamentidega on keerulisem. Esinduskogude taandumine on protsessi loogiliselt sisse kirjutatud, kuna nemadki on vaid vahemehed. Siiski on rida argumente, mille vääramine võtab ilmselt aega. Üks peamisi on kindlasti võimude lahususe printsiip, kuid see langeb automaatselt ära seda enam, mida enam otsedemokraatia toimetab seadusandliku võimu otse otsustavate kodanike kätesse. Teine grupp argumente puudutab ilmselt seadusandlikku funktsiooni sisseehitatud komplikatsioone (parlamendikomisjonid jne). Kuid seegi on teema, mis arenenud ühiskondades on samm-sammult nihkunud täidesaatva võimu kontrolli alla.

Mis saaks sellisel juhul täidesaatvast võimust, on vara öelda. Ilmselt ootab seda professionaliseerumine. Tuleviku valitsusi moodustavad mänedžerid, keda auditeerivad sõltumatud firmad. Selles mõttekäigus ei ole iseenesest midagi revolutsioonilist, sama idee ringles arvestatava tõsidusega ka Eestis Tallinna linnapea valimise kontekstis – kusjuures ajendiks oligi soov eemaldada positsioon vahemeeste poliitiliste mahhinatsioonide haardeulatusest.

See kõik on muidugi puhas spekulatsioon, kauge tuleviku ähmane muusika. Või kas on? Tulevik võib olla lähemal, kui meile tundub. Nimelt arutatakse Saksamaa koalitsiooniläbirääkimistel täna ettepanekut radikaalselt juurutada otsedemokraatiat rahvaküsitluste ja rahvaalgatuse abil. Senine (ja ilmselt tulevane) Kristlik-sotsialistliku Uniooni siseminister Hans-Peter Friedrich ja uue koalitsiooni tõenäoline sotsiaaldemokraadist justiitsminister Thomas Oppermann on koos maha saanud revolutsiooniliste ettepanekutega, mis ilmselt veel koalitsioonileppesse ei jõua – kristlikud demokraadid, Saksamaa suurim partei, on skeptilised –, kuid mis on Saksamaa ühiskondlikus debatis kindlasti selleks, et sinna jääda.

Friedrich ja Oppermann kirjutavad oma «sisetarbimiseks» mõeldud, kuid Süddeutsche Zeitungile lekitud memos, et «konstitutsiooni ankurdatud parlamentaarne esindusdemokraatia on riiki kuus aastakümmet hästi teeninud», kuid vajab uuendamist, arvestades avalikkuse kasvavat soovi osaleda poliitiliste otsuste tegemisel. Seetõttu peaks Saksamaa tulevikus panema rahvaküsitlustele suured Euroopa-poliitilised otsused: need, mis puudutavad uute liikmete astumist ELi, võimu üleandmist Brüsselile ja rahaliste kohustuste võtmist Saksamaa poolt. «Esmaseks ettevaatlikuks sammuks otsedemokraatliku osaluse suunas» võiksid olla ka referendumid parlamendis vastuvõetud seaduste kohta – kui neid nõutakse kuue kuu jooksul miljoni allkirjaga.

See kõik kõlab veidi melanhoolse saatuse pilkena Eestis, mille enda revolutsiooniline eksperiment otsedemokraatiaga on sel aastal vaikselt liiva jooksnud. Jääkeldri kogunemisest saab paari nädala pärast aasta, kuid seal ja rahvakogul kokku lepitud meetmetest poliitilise turu vabastamiseks nelja partei haardest pole rakendunud ükski ja ettenähtavas tulevikus ilmselt ei rakendugi.

Vastupidi, Eesti parteid vaatavad kollektiivselt ajas tagasi, näiliselt tajumata irooniat, et maailma ühes edasijõudnumas internetiajastu ühiskonnas juurutatakse 20. sajandi suletud (massi)parteimudelit, kus kodanikul on otsustusprotsessile ligipääs vormeliga 4 x 4 – kord nelja aasta jooksul saab valida nelja erakonna poolt pakutud alternatiivide vahel.

Eesti algatuse sumbumine korporatiiv-parteilisse ringkaitsesse ja Saksamaa otsedemokraatia eksperimendi idee pärinemine poliitilise establishment’i südamest ütleb nii mõndagi selle kohta, milline on kummagi ühiskonna tegelik uuenemispotentsiaal. Üks võib olla «uus» ja teine «vana» Euroopa, kuid samavõrra on ühel ühiskondlik-kultuuriline valgustustraditsioon, mis ulatub tagasi sajandeid (ehkki tagasilöökidega), ning teisel vaid aastakümneid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles