Kultuurilehe uuenduskuur jätab kultuuritu mulje
Juhtkiri: taifuun Sirbis
15. november 2013, 10:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nii palju avalikku tähelepanu kui paaril viimasel päeval pole kultuurileht Sirp ammu pälvinud. Muidugi tsiteerib muu meedia aeg-ajalt Sirbi artikleid, 2010. aastal tähistati ka lehe 70. sünnipäeva jne. Kuid need on siiski ühe väljaande argiaskeldused, mis pole kuigivõrd kõrvutatavad reaktsiooniga, mis järgnes uudisele Kaur Kenderi määramisest peatoimetaja kohusetäitja kohale. Küsimus polegi niivõrd kirjanik Kenderi vastuolulises isikus, kuivõrd vormis, kuidas teatepulga üleandmine läbi viidi.
Kuigi Sirbi roll ajakirjandus- ja kultuuriväljal pole enam võrreldav kunagise hiilgusega, on ta ometi vaieldamatult märgilise tähtsusega. Ajaleht, mille käekäigu vastu tuntakse õigustatud avalikku huvi mitte ainult nende maksumaksja eurode pärast, mida selle väljaandmiseks kulutatakse. Sirp on haritud lugeja leht ning väljaandja ehk siis riigi samme selle suunamisel tõlgendatakse kui suhtumist haritlasse.
2005. aastal asus Sirbi peatoimetaja kohale Kaarel Tarand. Üks ajajärk Sirbi loos, kus keskseteks lehe näo kujundajateks olid Mihkel Mutt ja Mati Unt, oli läbi saanud. Ent ehkki Tarandi vaated tekitasid lahkarvamusi, oli siiski tegemist kogenud toimetajaga, kelle puhul võidi olla veendunud, et tema käe alt hakkab tulema kultuurileht ja mitte mingi hoopis teistmoodi meediatoode. Kultuurirühmituse ZA/UM «Sirbi visioonidokument» ning vastse peatoimetaja kohusetäitja esimesed otsused toimetuse koosseisu osas meile praegu samasugust veendumust ei anna.
Iga ajaleht vajab aeg-ajalt uusi ideid ja värsket pilku. Mõistagi võib uus juht oma meeskonna luua. Kuid üks asi on tuba mõistlikult tuulutada, sootuks teine viis on kiskuda keset tormi aknad vastastikku pärani lahti. Tekkiv kaos võib korraks isegi põnev olla, kuid tõmbetuules puruks pekstud toas pole püsivalt kuigi meeldiv olla. Kes segaduse klaarib ja vastutuse võtab?
Paraku ei paista praegu kogu Sirbi juhi leidmise protsess kõrvalseisjale kuigi korrektne. Avalik konkurss kuulutati läbikukkunuks. Seejärel kinnitati, et peatoimetaja kt, senine tegevtoimetaja juhib lehte uue peatoimetaja leidmiseni. Korraga leidis sihtasutus otsingute käigus mitte uue peatoimetaja, vaid uue kohusetäitja. Nõukogu esimees Urmas Klaas väidab, et tema peatoimetaja valikusse ei sekku, kuid on siiski üsna aldis teemat kommenteerima ning oli peatoimetajaks kandideerinute kinnitusel protsessis aktiivne. Ning kui kultuuriministeerium tõesti rahakraanid laiemalt avab, on igati õigustatud küsimus: miks just nüüd?
Samas on kurvastav ka kultuuriavalikkuse käitumine. Edasiviiv kriitika Sirbi suhtes ei peaks piirduma vaid uue peatoimetaja valimise ajaga. Kultuurileht vajab pidevat nii loomeliitude kui üksikute loovisikute tähelepanu. Peatoimetaja konkursil võinuks olla rohkem kandidaate või vähemalt avalikke visioone – millist kultuurilist mõttekoda ühiskond Sirbi näol vajab.