Aeg-ajalt võib kuulda väiteid teaduslike tekstide eesti keelde tõlkimise vastu, kuna niikuinii kõik inimesed oskavad inglise keelt, milles on kättesaadavad nii originaalid kui ka tõlked teistest keeltest. Ingliskeelseid originaale ja tõlkeraamatuid lugeda on kindlasti vajalik ja kasulik, kuid väide ei taba märki, kuna eirab tõlketeose rolli kultuuris.
Tõlkija toob tõlgitava teose teise keelde, kus see hakkab elama oma elu ja teos haaratakse selles keeles mõeldavate mõtete võrgustikku.
Tõlkija loob oma tõlketööga seda keelt, millesse ta tõlgib, laiendab selle piire ja teatavas mõttes teostab keelt. Tõlkija teeb võimalikuks selle, et teose üle on võimalik tervikuna hakata emakeeles süstemaatiliselt mõtlema. Tõlkija on teinud tööd selle nimel, et viia vastavusse mõisted, ja on silmas pidanud keelte semantilisi erinevusi.
Mõni harilik näide on kõnekas. Kui eesti keeles tähendab sõna «abiturient» lõpuklassi õpilast, siis vene keeles kõrgkooli sisseastujat. Saksa Erdöl tähendab naftat, aga Naphtha raskbensiini jne. Tõlkija teab selliseid asju ja arvestab sellega, et rahvusvahelistel võõrsõnadel võib eri keeltes olla mõnevõrra erinev tähendus, võhik ei pööra sellele tähelepanu.
Teaduslike tekstide puhul on keeruline edasi anda abstraktsete sõnade tähendusmahtu. Mõne keele sõnal võib olla neli, viis või enamgi tähendust, kuid tõlkija on sunnitud valima neist tähendustest ühe ja kasutama sõna, millel on võib-olla üks tähendus, kuid puuduvad ülejäänud tähendused, mis originaaltekstis nii-öelda kaasa helisevad. Seetõttu võib juhtuda, et tõlkes muutub tekst «vaesemaks». Tõlkida saab sel juhul mõtteid, mitte sõnu. Seda põhimõtet tunnistas juba Vulgata tõlkija Hieronymus aastal 395 kirjas Pammachiusele, öeldes, et kreeka kirjandust ei ole ta tõlkinud sõna-sõnalt, vaid mõte-mõttelt.
Alles siis, kui teos on tõlgitud ja avaldatud, tekib kriitiline mass inimesi, aga võib-olla ka üks inimene, kes selle mõtteid hakkab edasi arendama, ja nii on võimalik leida uus vaatepunkt või toimub isegi ootamatu kultuuriline pööre. Öeldakse, et saksa ühiskeele kujunemisel oli määratu roll Lutheri piibitõlkel ning et eesti keel hakkas ühtlustuma tänu piibli tõlkimisele põhjaeesti keelde. Need on näited, kuidas tõlkimine on muutnud ühiskonda, kuid vaimses keskkonnas on tõlkest tingitud muutusi ajaloo jooksul olnud palju, olgu kristlikus või budistlikus kultuuris või mujal.
On täiesti võimalik, et mõne tulevase teadusraamatu tõlge eesti keelde toob kaasa kujutlematu muudatuse ühiskonnas või vaimuelus. Eesti kultuur on tõlkeline, see on sündinud tõlkest ja tõlkes ja püsib seni, kuni püsib tõlkimine, kirjutas ajaloolane Marek Tamm paar aastat tagasi ajakirjas Diplomaatia. Selle prohvetliku häälega võib suures osas nõustuda. Tõlgitagu.