Haridusvaldkonna lähiaastate arengute kavandamisel on tähtsal kohal õppimine digiajastul ja sellest lähtuvalt kogu õppimise ja õpetuse meetodite muutus.
Eve Eisenschmidt: äpid appi
14. november 2013, 12:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tehnoloogia on siin, tahame seda või ei. Koolis on nutividinad peaaegu iga õpilase taskus. Nii õpilased kui isegi lasteaialapsed kasutavad neid väga osavalt ja leidlikult. Mängimine nutividinatega on iseenesestmõistetav. Info otsimine ei ole mingi probleem. Ühe välisülikooli rektor ütles, et lähiaastatel on ülikoolide suurim konkurent Google, mitte mõni teine ülikool. Kui tekib küsimus, siis on Google esimene abimees. Teadmised ei ole enam kellegi monopol. Äppe luuakse igaks elujuhtumiks.
Miks me koolis ei suuda digimaailma võimalusi õppimise teenistusse rakendada? Õppekava ütleb, et üldhariduse eesmärk on kujundada oma eluga toime tulevaid, loovaid ja ettevõtlikke noori. Ettevõtlikkuse üks näitaja on kiire orienteerumine infotulvas, eri võimaluste leidmine ja analüüsimine. Iseseisev inimene on leidlik ja lahendusele orienteeritud. Tehnoloogia loob hulgaliselt võimalusi ise tegutseda – nii teadmiste otsimisel kui loomisel. Tihti on õpilastel aga igav – tema roll on olla passiivne kuulaja. Ise tehes õpilase õpimotivatsioon paraneb, ta lahendab ise probleeme, luues ise seoseid ja teadmiste võrgustikku.
Kuidas aidata õpetajat kasutama tehnoloogiat sisuliselt, mitte esitama pelgalt Powerpointi esitlusi? Õpetajate töö on liiga pingeline selleks, et pidevalt katsetada. Nagu üks Soome õpetaja ütles, saab ta katsetada ehk 10–15 protsendi ulatuses. Valdavas osas rakendatavates meetodites peab ta ikka kindel olema, et need töötavad.
Tänapäeval kipuvad õpivara loomisel paraku valitsema lihtsustatud käsitlused.
Üks võimalus on, et digimetoodikaid ja digiõpivara (sh mänge, animatsioone, videolahendusi vm) loovad programmeerimisvõimalusi tundvad tehnokraadid. Puudu jääb pedagoogilises teadmisest ja lahendused ei arvesta õppimispsühholoogia põhitõdedega. Teise võimalusena loovad õpivara õppimisprotsessi ja õppekavasid tundvad õpetajad. See protsess on aeglane ja tehnoloogilised võimalused liiguvad kiiresti eest.
Kvaliteetsete lahenduste loomiseks on vaja lõhkuda piire ja viia kokku õpetamine, aju tööd tundvad spetsialistid ja tehnoloogiaalased teadmised. Just kognitiivse psühholoogia, st aju töö ja mõtlemisprotsesside alased teadmised ongi praegu täiesti ära unustatud. Iga liikuv pilt ja mäng pole arendav, mõnikord annab see hoopis vastupidise efekti, näiteks tekitab tähelepanuhäireid. Meile eeskujuks olevad põhjanaabrid on loonud Helsingi Ülikooli teadus- ja arenduskeskuse just selleks otstarbeks – et luua ja katsetada tehnoloogilisi lahendusi ja seejärel koolitada õpetajaid neid kasutama.