Omavalitsuste valimisdebati käigus ETVs möödunud sügisel sai üks omavalitsusse pürgija alles saatejuhi käest teada, et koolibusside võrgustiku korraldamine kuulub omavalitsuste pädevusse.
Sigrid Kõiv: kallis koolitee
/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
6. mai 2010, 15:38
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üllatav on kuulda omavalitsuste nurinat haridusministeeriumi nõude üle, et lapse koolibussitee ei oleks üle 30 minuti ühe otsa kohta.
Olevat liiga kallis. Hea küll, teatud paindlikkust võiks siin olla – võib-olla et mõnes kohas võiks erandina lubada 35 minuti pikkust kooliteed. Et ministeerium nõude seadusesse kirjutada tahab, on arusaadav, sest ilma oleks erandeid reeglitest rohkem.
Kurdetakse, et inimesed kipuvad maalt ära. Lapse pääs kodust kooli on perele oluline. Kui koolitee on liiga pikk, siis ei jää muud üle kui ära kolida.
Kannatajateks on needsamad omavalitsused, kes praegu hädaldavad, et mõistliku pikkusega koolitee korraldamine on kallis.
Kuidas Eesti kaarti ka ei vaataks, koole pole siin nii hõredalt, et soov lapsi päevas kokku kaks tundi bussis loksutada õigustatud oleks. Aga lühema koolitee korraldamiseks peaksid naaberomavalitsused koostööd tegema ja olema valmis selle eest ka maksma.
Ilmselt tahaksid hädaldavad omavalitsuste juhid, et midagi ei peaks tegema ega maksma. Kuid siis tekib küsimus, milleks sellised omavalitsused üldse on.