Piirivalveveteran Raivo Rahusoo esitab Postimehe arvamusportaalis avaliku küsimuse õiguskantslerile seoses kaitseväelaste ja piirivalvurite sissetulekute ja pensionidega.
Raivo Rahusoo: avalik küsimus õiguskantslerile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alustaksin tsitaadist: «Õigusriigi üheks nurgakiviks on õigustatud ootus. Riigikohuski on kinnitanud, et Eesti põhiseaduse § 10 tulenevalt kehtib Eestis õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiip, mille kohaselt on igal ühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima» (Tanel Kirikmäe). Esimene lähtepunkt.
Teiseks: nüüdseks unustatud ja tunnustamata veteranide puhul on unustatud ära ka põhiseaduse § 12, võrdse kohtlemise printsiip, kuna kaitseväe seaduse nn rakendusseadus sätestab, et enne tänavust 1. aprilli pensionile läinud kaitseväelased ja tolleaegsed piirivalvurid jäävad masu ajal külmutatud pensionide tasemele, aga praegustele tegijatele lubatakse ikka uuele palgale vastavat pensioniprotsenti. Kas niisugust seadust saab üldse usaldada. Jah, elasime masukärpimise üle. Riigil oli vaja, - elasime üle, nagu vabariigi alguse vaesed ajadki. Nüüd enam riiki ja seadusesättijaid ei usalda. Reeturiks ei hakka ka. Selleks peab vastav vaim sees olema juba sündides või peaks olema kogukonnale vaenulik olevus üldse. Vaat siinkohal võiksime eeskuju võtta härra Putinilt, kes on säilitanud austuse oma veteranide vastu ja sellega ühtlasi hoiab oma maal isamaaarmastust peaaegu marurahvuslikul tasemel. Muuseas. Meile luuakse vaikselt noid veterane juurde, aga see on hoopis teine teema.
Aga kes siis meie olime, kes seisime 1994. aastani pisikese püstoliga piiril, kui hambuni relvis ja hambaid kiristavad võõrväed vastumeelselt lahkusid ja väike osa meist vedas pärast pensionini välja. Osad on juba kõrgematel jahimaadel
Järgmise aasta septembris möödub võõrvägede lõplikust lahkumisest 20 aastat. Tänavu tuletati suure käraga meelde Toompeal kärajaid, kellest osad olid kindlasti nn provokaatorid, osad tormasid pankasid looma, kolmandad suurärastama, neljandad suurpoliitikasse, aga kodumaakaitsjate reakoosseis läks piirile ja metsadesse kaitseliitu looma. Nüüd on siis kaitsjate reakoosseis unustatud. Ega neist väga paljusid polegi järele jäänud, kes suutsid vastu pidada ja mingigi vajaliku staaži kaitseväe pensioni saamiseks välja teenida. Eks too väike arv hääletusvõimelisi ajendaski neid nöökima. Aga isegi «salamüürlased» peaksid teadma, et üks info liigub latvu mööda, teine meedia kõverpeegli veeri mööda ja kõige tõepärasem info liigub alusmetsas ehk rahva seas. Ega siin väga ei aita propagandahõnguliste filmide toetamine või hiigelmuuseumide loomine.
Müts maha sellegi ees, et vähemalt praeguseid missiooniveterane hakati rohkem tähele panema, veteranipäevadel vähemasti. Aga vabariigi taasloomisele kaasa aitajad veteranid rea- ja seersantkoosseisust saavad pensionikeseks alla riigi keskmise. Juhtivkoosseis saab rohkem, aga ega nemadki süüdi ole pingelises pensionieelarve tänapäevases võitluses. Seaduste ees on nad oma panuse andnud. Võiks ju end üle kantida tsiviilpensionärideks, saaks enam eurosid, aga piinlik on minna sotsiaalministeeriumi arvele, kes niigi üritab ots otsaga kokku tulla. Umbes sama piinlik kui meie kõigi juhtidel on piinlik palgakõrgendust vastu võtta, aga näe «seadusandja ja põhiseadus sunnivad». Tegelikult peaks seadusandja (või peaks ka see jutumärkides olema) looma suurjuhtidele ja enda tarvis mõned rakendusseadused, et kõrvaldada seadusesätetest üldse näiteks esinduskulud või juhtivatelt kohtadelt poisid, kes pole õigel ajal püssirohtu nuusutanud ja püüavad nüüd paugutada kalli raha eest seal, kuhu nende kompetents ei tohiks küündida. Ametlikult kärbiti ametnike arvu kõvasti. Tegelikult muutusid vaid põhiliselt paljud nimetused ja staatused.
Kui me sõdurveteranide puhul suudame põhiseaduse sätetest kõrvale astuda, miks siis ei saa näiteks rakendusseadusega seadusandjate hulka, palka, pensioni ja eriti esinduskulusid kärpida?
Segadust kaitseväe pensionide osas pole tahetud senini lahendada. 13. mai Postimehes kirjutas erukapten Mati Mumm nendest probleemidest, aga ükski ametnik ei suvatsenudki vastata. Ju neid on sealpool liiga palju, et ei saadud kaubale, kes peaks vastama ja vastutama.
Nüüd siis sõdurveterani lõplik pöördumine: kui sõjaväelased hakkavad seadusi tõlgendama, kas te ajaloost nii palju teate, kuhu siis välja jõutakse?