Jürgen Ligi: riigikontrolli kontrollides

Jürgen Ligi Foto: Karli Saul

Riigi­kontrolöri aasta­aruandes öeldakse, et riigil on hästi läinud, kuid inimesteni pole see jõudnud. «Palun tõlget, seltsi­mehed!» kirjutab rahan­dus­minister Jürgen Ligi (Reformi­erakond).

Kes valvab valvureid? – see antiikne küsimus ei aegu, sest sellele pole alati vastust. Pole ka riigikontrolli puhul, tõendas häda ja viletsuse valitsemine selle nädala pealkirjades ja parlamendis. Riigikontrolli sõna on nii nähtav, et vaikimine on vale, kui ta on alasti ja minemapeletav. Tasakaalu mõttes kinnitan, et rahandusminister ja riigikontrolör on struktuursete reformide vajalikkuses üksmeelel. Mulle on nad ka töö, olgu kodus või Brüsselis, ja ma ei saa leppida probleemide kirjeldamise ja jutuga, et Eesti ei ole elujõuline.

Seekordses aruandes jagab riigikontroll algatuseks rahandusele kiitust – mille lugeja ja uudisekirjutaja haigutades vahele jätab. Hästi ütlemisi ju patta ega pealkirja ei pane. Kõlab ka lootustandev vihje öeldu ümber lükkamisele: «Euroopast vaadates» – nagu sotside stalinistlik valimisreklaam «me ei vaja välismaiseid kiidukõnesid».

Ja öeldaksegi, et riigil on küll läinud hästi, aga inimesteni ei ole see jõudnud. Palun tõlget, seltsimehed! Kas riik on miskit inimestest väljaspoolset või võõraste oma, rahva arvel rikastuv röövel? Või on kontroll võõrast riigist?

Kui meid üldse lahutada, siis faktid on järgmised: pole mitte lihtsalt reaalpalga ja -pensionide kasv, vaid ka selle kiirenemine, heaolu võtmes liiguvad hoiused, laenud, laenude ja sissetulekute suhe. Riik seevastu on võlga suurendanud ja hulga sääste ära kulutatud, olles heaolu ankur ning nende riskide maandaja, mida kodanikud kannavad. Heaolu inimesteni jõudmisega on ka nii, et samastades SKT ostujõuga, pisendatakse viimase kasvu – SKTs on palga ja pensionide osakaal suurenenud. Mis riigilt inimesteni ei ole jõudnud, on võlad. Neid on SKTst üheksa korda alla ELi keskmise.

Me oleme mööda lasknud Leedu ja pole saavutanud kriisieelset ostujõudu, kurdab aruanne. Kumbki ei vasta tõele. Kui protsendikümnendikud ahastamist väärt on, siis on väärt ka rõõmustamist: kokkuvõttes räägivad need meie kasuks. Suuremad vahed on sissetulekutes – meie kasuks, ja hindades – meie kahjuks. Meil on kõrval Soome, Leedul aga Poola, ning leedulane on hindu eralaenudega vähem kütnud.

Kas «kriisieelne» ei kõla hoiatavalt? 2007. aastal oli me laual pea sama suur praad kui praegu, aga siis polnud see ostetud, vaid suuresti laenatud, palk läks varsti kärpimisele või läks töö. Ärge tahtke kriisieelseid asju, on olnud me aastatepikkune sõnum, oleme vead parandanud ja taastanud tasakaalu. Kontrolörilt tahaks sama.  

Me ostujõud on ELi võrdluses kasvanud, aga hinnad tõusnud veel kiiremini, ütleb riigikontroll. Tõlgin: jaksame nüüd küll rohkem asju osta, aga need asjad on läinud kallimaks! See on mõttetu ostuvõime kasvu olematuks rääkimine hinnatõusuga, mis on temas juba sees, pealegi languses. Arvudki pole täpsed.

Loomulik, et uudised keeravad seda katkist vinti praegu peale ja räägivad koguni, et hinnatõus on sissetulekute tõusust kiirem. Tõsi, me jõukus on väiksem, kui 2007. aastal prognoositi. Kunagiste vigade vältimise asemel, mis on valitsuse ja Eesti Panga sõnum, soovitab valvur muuta «kasinus» heaoluks.

Toimetulekutoetuse saajate arvu kasvust järeldab aruanne vajaduse kasvu. Viimane ei oleks buumiga võrdluses imelik, ent varjab taas tõde: toetuse saamise latt on üle kahe korra madalamaks lastud, millest inflatsioon on vaid pool, ning juba 2012. aastast väheneb saajate arv kiiresti, olles tagasi aastas 2006. Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse riski näitaja on Eestis muide ELi keskmisest parem, ebavõrdsuse näitaja keskmine, ent võrdluses paranenud.

Aga inimesed ei tunne heaolu kasvu, öeldakse, ja rändavad välja. Ent miks halbu tundeid ühes suunas moonutustega süvendada? Tunded, nagu tarbijakindlus ja majandususaldus, on teiste instituutide uurida ning näitavad head taset, inimarengu aruande läbiv hinnang on aga, et tunde järgi paigutame end vaeste hulka, kaks korda tahapoole kui on koht inimarengu edetabelis, ent oleme väga kõrge arenguga riik. End ka riiklikult halvustades saamegi selle väljarände, mille põhjusena esitame tegelikust halvemaid näitajais.

Aruanne peab meie sotsiaalkulusid korraga liiga suureks ja liiga väikeseks, mina nimetaksin OECD keskmiseks. Pensionisüsteem reformiti varakult ja seal oli puudujääk planeeritud. Et ümberhindamisi tuleb teha, tuleb meie (Lõuna-Korea kõrval) OECD kõige kiiremast keskmise eluea kasvust.

Surmasõltuvus eurorahast ei vasta tõele. Me juba investeerime enamikus maksurahast ja eurorahatagi selgelt üle ELi keskmise, sellega aga kõige rohkem. Ütlematagi valmistume toetatava staatusest väljumiseks. Aga miks on see hirmus, et saame nii rikkaks, et toetust ei saa? Või kuidas on hirm kooskõlas aruande üldtooniga, et meil läheb muudkui väga kehvasti?

Ka regionaalprobleeme ei saa salata, ent tohi ka utreerida. Heaolu areng käib kõikjal koos maa tühjenemisega, kolhoosikorra järel eriti. Siiski on omavalitsuste maksutulud kasvanud kiiremini kui valitsuse omad, mitte poolteist korda aeglasemalt, nagu kujutab aruanne.  

Hoolimatuses võistleb aruanne Paul Krugmaniga, too ent on vähemasti Läti suhtes sõnu tagasi võtnud. Kummaline on näha eksimist aina halvustamise suunas. Suur pilt on siiski see, et me oleme 90ndate keskpaigaga võrreldes Euroopa kiireima majanduskasvuga riik. Palgad on 20 aastaga tõusnud 13 ning vanaduspension 15,3 korda, hinnad «vaid» viis korda. Ka kümne aasta areng, kus kriisil eriti suur mõju, on võrdluses erakordne, ostujõuga korrigeeritud SKT on kasvanud 50 protsendilt 70 protsendile ELi keskmisest.

Selles on suur iroonia, et pean suure üksmeele juures riigikontrolliga tegelema aruande suurte eksimustega. Kuivõrd ta küsib, miks kõik reformid juba ja korraga lõpetatud pole, pean osutama meie vastutuse asümmeetriale, aga ka demokraatiale.

Valitsejatelt nõutakse aina enam otsustamise asemel kooskõlastamist, kaasamist ka omakasugruppidele kuuletumise mõttes, lihtsalt meeldiv olemist, opositsiooni mõistetakse kui kõigele vastu olemist. Aga valitsemise põhiküsimus on alles: kuidas teha õigeid asju nii, et need ei jääks nendele, kes neid iial tegema ei hakka.