Esimese hetkega tekkis soov kirjutada, et näe, Dick Francise järjekordne romaan on täpselt sama hea kui eelmised. Õnneks oli raamat siinsamas kõrval ning sõnasabast sai kinni võetud. Mõistagi pole autor Dick – temale olgu muld kerge – vaid Felix. Poeg. Mis tähendab, et järeltulija on saanud õiged geenid ning isa tasemele jõudnud.
Nüüd on hajunud viimsed kahtlused, kas poeg suudab vääriliselt isa alustatud edasi viia. Suudab. Ühest küljest võiks ju arvata, et miks peaks Felix jätkama sealt, kus esivanem pooleli, mitte looma midagi enese hingest tulenevat. Miks ta jätkab ratsavõistluste kriminaalse poole kajastamist? Ent teisalt: kui ta tunneb teemat viimse põhjalikkuseni, on omandanud oskuse kirjutada paeluvaid ja müüvaid krimkasid, siis miks mitte? Tee seda, milleks Jumal sind on loonud ning ole rahul. Nobelit krimkadega ei võida, kuid leib on laual ja lugejad rahul.
Nagu ikka, toimub «Vereraja» tegevus võiduajamiste maailmas ja nagu viimastel puhkudel tavaks avab autor taaskord ühe eriala tausta. Seekord on peategelaseks telekommentaator Mark Shillingford, kelle õde – tippdžoki Clare – teise ilma saadetakse. Vahetult enne tragöödiat saab Shillingford teada, et õde ei mänginud alati puhast mängu vaid kaotas mõnikord meelega.
Peagi tapetakse võiduajamisi kajastanud skandaalne ajakirjanik ja Shillingford vastne silmarõõm. Kuna politsei töötab nagu töötab, otsustab kommentaator kehastuda detektiiviks ning tõe välja selgitada.