Tänane online-väitlus jäi väga üldsõnaliseks ning ilma tõestusteta oma väidetele, see mängis aga kaardid kätte Eerik-Niiles Krossile, leiab tänase debati kohtunik Siim Ruul.
Kohtunik: 3 – 0 Krossi kasuks
7. november 2013, 18:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marek Strandberg küsib lõppsõnas tabavalt: kas tõesti ei huvita see debatt kedagi peale osalejate, väitlusseltsi ning Postimehe toimetaja. Kas USA luuretegevus tavalisele eurooplasele ka korda läheb, on aga tänase väitluse peamiseks küsimuseks. Viimasest tulenevalt ka kolm peamist vaidluskohta - kas digiajastu inimesed teavad ja arvestavad privaatsuse puudumisega; kas isiklik solvumine mõjutab oluliselt strateegilisi suhteid; mil määral võiksid skandaalist tulenevalt muutuda USA ja ELi huvid.
Kahetsusväärsel kombel jäi tänane väitlus väga üldsõnaliseks. Oma väidete kinnitamiseks tõestust pea et ei pakutudki. See aga mängis väitluses kaardid kätte Eerik-Niiles Krossile. Jaatuse kõrgelennuline arutlus, kuidas digitaliseerunud maailm on muutnud inimloomust ja -suhtluse aluseid on konkreetsete näideteta väheveenev. Kross kasutab argumendi nõrkuse aga oskuslikult ära. Eitus viitab esiteks üldsuse suhteliselt leigele reaktsioonile (iseasi, kas see on tõsi, kuid sellega on oponent päri). Teiseks faktile, et nendes paljastustes pole miskit, mida juba ei teataks või millega ei arvestataks. Ka sellega on Strandberg suuresti nõus.
Edasine on vaid vormistamise küsimus. Kui eurooplasi ameeriklaste tegevus ei huvita, pole riigijuhtidel ka põhjust oma solvumist (kui seda üldse eksisteerib) liialt välja näidata. Tänases väitluses kasutatud solvuja võrdkuju Angela Merkel oli tõenäoliselt arvestanud, et tema järel võidakse luurata. Sellega on mõlemad väitluse osapooled nõus. Nõnda näitab Kross, et riigijuhi isiklik solvumine pole riikidevahelises suhtluses niivõrd oluline. Jaatus vastab Krossi loogikale vaid tõdemusega, et parem karta kui kahetseda. Tõestamaks suhete halvenemist, jääb sellest aga väheks.
Kui eurooplasi jätab see küsimus leigeks ja ELi liidrid peale pisukese poliitteatri USAga suhtlust ei muuda, miks peaks jääma katki ühised ettevõtmised. Strandberg viitab tekkinud umbusule ja europarlamendi tegevusele, kuid Kross vastab lihtsa loogikaga - transatlantilised huvid pole kuhugi kadunud. Jagatud väärtused, traditsioonid ja just ühisleeri vastastikune kasu ei luba ka suurel umbusul või solvumisel muuta muidu toimivat partnerlust.
Kindlasti on Marek Strandbergil õigus, et liitlaste tagant luuramine on tekitanud kahtlusi ja umbusku. Samas jääb jaatus hätta oma väidete eelduse tõestamisel. Kui keskmine eurooplane ei näe USA tegevuses suhteid kahjustavat mõju, pole põhjust arvata, et Euroopa Liidu ja USA suhted ka kannataksid. Nõnda 3 – 0 Krossile!
Debatt valmis Postimehe, Eesti Väitlusseltsi ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse koostöös, olles viies pikemast euroliidu-teemaliste väitluste sarjast.