Ma olen erakondlikus poliitikas muidugi algaja. Ja seetõttu peaksin ehk hoiduma katsetest mõista valimisjärgsetel päevadel valitsuskoalitsiooni erakondade vahel peetavat sõnavahetust. Ometi olen ma nii harjunud poliitilisi protsesse analüüsima, et katsed leida loogikat ja tegelikku mõtet võimukandjate avalduste taga on peaaegu instinktiivsed.
Viimased nädalad meenutavad kangesti Kaarel Eenpalu viimaseid nädalaid Eesti peaministrina 1939. aastal. 2. oktoobril 1939 arutasid riigikogu välis- ja riigikaitsekomisjon laiendatud ühisistungil Eesti ja Venemaa vahel 28. septembril Moskvas alla kirjutatud nn vastastikuse abistamise pakti ratifitseerimise küsimust. Nagu teada, kiitis koosolek lepingu ratifitseerimise heaks.
Arutelu kasutasid paljud riigivolikogu liikmed pigem üksteise poliitika kritiseerimiseks kui olukorra ja lepingu sisuliseks aruteluks. Näiteks ütles riigivolikogu liige Johanson: «Ma ei ole rahul meie režiimiga. Vene keele kõrvaldamine koolidest oli suur eksitus. Valitsus on viimasel ajal justkui pimedusega löödud. Senine sisepoliitika tuleb kõrvale jätta ja asutustes on vaja teha ümberkorraldusi. Väga tähtsad on sotsiaalolud. Tuleb tõsta rahva elustandardit.»
Kõlab täpselt nagu Jüri Ratas viimases «Foorumis». Peaminister Eenpalu arvas muu hulgas, et «niisugust demokraatiat meie ei saa endale lubada, nagu paljud seda ette kujutavad… Pean ütlema, et vahekorrad töölistega ja vähemusrahvustega ei ole kunagi nii head olnud, kui nad on praegu». Kõlab nagu Andrus Ansip või Jürgen Ligi olukorrast riigis.
Jaan Tõnisson ironiseeris muu hulgas, et valitsuse propagandatalitus teatab, nagu rahvas saadaks presidendile tänutelegramme lepingu sõlmimise puhul, ja avaldas kahtlust, kas neid telegramme tegelikult on, küll aga olevat see signaal, et nüüd on aeg telegramme saata. Nagu Indrek Tarand räägiks mõnest valitsuse Brüsseli-initsiatiivist.
Jüri Uluots esitas mõned väga läbinägelikud ja mõned uskumatult naiivsed seisukohad, mis võisid muidugi olla mõeldud riigikogu liikmete rahustamiseks. Nii ütles ta näiteks ilmse tõe: «Me tegime oma parima. Me katsusime oma isamaad teenida nii nagu suutsime. Olgu Jumal meile armuline.»
Samas aga arvas vist ka tõsimeeles: «Läbirääkimistel toonitas Vene kogu aeg, et teie siseasjad meisse ei puutu. Mulle jäi mulje, et Vene täidab seda lepingut ausalt. Nüüd oleneb kõik meist endist.» Nagu Urmas Paet selgitaks läbirääkimisi Moskvaga ükskõik mis küsimuses.
Kõige adekvaatsema hinnangu olukorrale andis hoopis riiginõukogu esimees Mihkel Pung. Mõnes mõttes oli just tema oma arvamustes nii päevapoliitikast kui otsestest poliitilistest vaenudest vaba. Ta ütles: kui suur sõda lõpeb, tehakse meiega, nagu tahetakse. Ega meie arvamust keegi küsima tule.
Kahjuks kõlab see natuke nagu Arnold Rüütel, mis näitab, et ka Rüütlit tasub mõnikord kuulata.
Kõige riigimehelikumalt esinesid koosolekul vanad vastased Jaan Tõnisson ja Johan Laidoner. Kuigi Tõnissoni nägemus olukorrast oli näiliselt pessimistlikum kui Laidoneril, suutsid mõlemad vähemasti kohati tõusta päevapoliitilisest kähmlusest kõrgemale. Tõnisson ütles muu hulgas: «Sel ajal kui meie esindajad käisid Moskvas läbirääkimistel, lendasid meie riigist üle võõra riigi sõjalennukid. Ametlikult teatati, et Eesti valitsus protesteeris neutraliteedi rikkumise vastu. See näitab, et siin on de facto tegemist millegi muuga kui iseseisva riigiga. Ei saa enam olla juttu, et oleme suveräänne riik.»
Pisut hiljem lisas Tõnisson: «Mängida siin ei või, see tähendaks katastroofi.»
Laidoner võttis üldiselt rahustava ja ratsionaliseeriva retoorika vahel asja kokku nii: Vene vastu sõdida me ei suudaks, kuid praegu ei ole siiski põhjust minna tulevikule vastu mustades värvides. Meid hoiti ja hellitati siiski üle kahekümne aasta, mil me omavahel kaklesime. See kaklus tuleb lõpetada.
Eesti elas just üle kohalikud valimised, mis näitasid, et järgmistel europarlamendi valimistel võib meie esindajaks Euroopas saada näiteks Yana Toom. Mis näitasid, et 2015. aastal võib Eestit hakata valitsema erakond, kellel on sõprusleping Ühtse Venemaaga ja kes ühel halval päeval tõenäoliselt ei näeks baaside lepingu sõlmimises midagi halba. Ka Ants Piip ütles 2. oktoobril 1939: «Moskvas ei räägitud meiega kui alamatega. Meile öeldi, et meie ei taha teist teha protektoraati. Kogu aeg valitses meie kõikide vahel usaldus.»
Meid on siin üle kahekümne aasta hoitud ja hellitatud, samal ajal oleme omavahel kakelnud. See kaklus tuleb lõpetada, sest vastasel korral ei pruugi me varsti enam pidada enesestmõistetavaks, et oleme de facto suveräänne riik.
Kaarel Eenpalust sai pärast ametist lahkumist 12. oktoobril 1939 Eesti Fosforiidi peadirektor Maardus, aga kakluse lõpetamiseks oli siis juba hilja.