Kui tavaliselt olen pärast raamatu lugemist ja vahetult enne arvustuse kirjutamist kramplikult vältinud tutvumist teiste arvamustega (ikka selleks, et olla originaalne), siis Filimonovi viimase raamatu puhul läksid asjad paraku teisiti. Kartusest, et miski, mis teistele lugejatele ilmselge, kuid minule arusaamatu, nuhkisin blogides ja vestlesin nendega, kes samuti kõnealust kirjandusteost lugeda on jõudnud.
Üldiselt langesid arvamused kokku selles, et romaanis «Thalassa! Thalassa!» jutustatud lugu oleks haarav ja õpetlik juhul, kui see poleks kirja pandud nõnda pikalt ja lohisevalt. Tõepoolest on selles 492 lehekülje paksuses raamatus kohutaval hulgal tekstimassi, mille vastuvõtmine suhteliselt vaevaline ja väsitav. Raamatu neli pealiini toovad lugejate ette noormehe Georgi, kelle tüdruk kaob ühel päeval jäljetult. See liin on ühtlasi ka ülejäänud sündmuste käivitaja.
Teise liini peategelane on uje noormees Arkadi, kes kompenseerimaks elukestvat seksipõuda, unistab kõigi aegade parima pornofilmi lavastamisest. Kolmandas liinis kohtame veidi väsinud, kui sümpaatset rokkstaari Blutussovit, kelle elegantne ükskõiksus ümbritseva suhtes on muljetavaldav. Neljas liin, ülejäänutest eemal (või koguni kõrgemal) seisev, on kaldkirjas esitatud teadvusevool, mis kuulub salapärase Veekandjate sekti asutajale.
Loo arenedes liinid põimuvad, sulavad tervikuks ja omandavad funktsionaalse põhjenduse, mis viimaste lehekülgedeni lugeja eest varjatuks jääb. Kõige rohkem kriitikanooli on lugejatelt saanud just see neljas, kaldkirjas esitatud liin. Äärmusliku variandina on välja pakutud isegi võimalust, et need leheküljed võiks lugedes sootuks vahele jätta. Teiseks kritiseeritakse pikki, näiliselt mitte kuhugi viivaid dialooge, mis ühes või teises paigas tegelaste vahel aset leiavad. Tõepoolest on lugedes aeg-ajalt raske aru saada, millised on tegelaste motiivid ja taotlused.
Nõnda, ülalpool esitatud jutu kokkuvõtteks, moodustan taas mitmetimõistetava ja üsna segase lause, milliste eest kirjandussõpradelt (loomulikult õigustatult) ka kriitikat olen saanud. Kõnealuse romaani lugemine on suures osas tüütu ja raske ettevõtmine, kuid sellest hajusast ja uitavast tekstist koorub ometigi jutustamist vääriv lugu, ja veelgi enam, moodustub üks äraspidine maailmanägemise võimalus, mis lugeja kahtlemata seesmiselt rikkamaks teeb. Seda enam, et kõik see, mida käesolevast romaanist rääkides kritiseeritakse, lähtub kahtlemata autori kavatsustest ja kannab kindlat funktsiooni, olgu selleks siis kasvõi lugeja ootustehorisondi lõhkumine ja teadlik igavuse tekitamine.
Kuna ilukirjanduslikud tekstid jutustavad alati veel midagi lisaks sellele, mida nad näivad jutustavat, kujunevad ka nende kohta öeldud arvamused enamasti mitmetähenduslikeks ja poeetilisteks. See on vaba vald, mille iga lugeja vastavalt oma individuaalsele maailmatunnetusele võib täita.
Ühe võimaliku variandina, osutamaks sellele, millest kõnealune tekst otseselt ei räägi, kuid millele see ometi näib viitavat, pakun välja ühe mõtte, mis mulle lugedes pähe tuli.
Iga uus ja originaalne maailmavaade, mis kogu senise elukorralduse tuima korporatiivsust kritiseerib, vajab paratamatult enese kuuldavaks tegemiseks teatavaid vahendeid. Veekandjate sekt, läbinud algfaasis täieliku mittemõistmise perioodi, võitleb end elujõuliseks, värvates oma ridadesse liikmeid, kellel on võimu ja raha.
Niisiis, võideldes korporatiivsuse vastu, saab sektist endast korporatsioon. Kõik see, mille vastu võideldi, on sujuvalt omaks võetud. Justkui selle asjaolu rõhutamiseks saab Arkadi pornofilmist, mis tegemise käigus on teisenenud sensuaalseks erootikaks, sekti propagandafilm. Blutussovi loodud laulust saab aga sekti hümn. Veekandjate sektil on nüüd lisaks võimu sisemistele tunnustele ka selle välised tunnused.
Nõnda võitleb tagurlik maailmakord uuenduslike ideedega esmapilgul veidral, kuid tõhusal viisil, nimelt neid omaks võttes ja enesesse hajutades. Sekti liikmed hajuvad küll voogudesse, kuid paraku mitte niimoodi, nagu nad seda oma idealismis ette kujutasid.
Ott Kilusk, literaat.