Ütlemata sümpaatne on see Zaza Urušadze film. Kas või selles mõttes, kui orgaaniliselt, kui ilusasti on Eesti teema siia lõimitud. Vaatad ega küsi, miks pagana päralt panime me selle sisse Gruusiast rohkem raha, kui kirjutas ja lavastas selle grusiin, tegevus toimub kauges Abhaasias ja jutt käib grusiinide ja abhaaside vahelisest sõjast.
1992. aasta on siiani valus koht grusiinide eneseteadvuses. Ja mitte ainult nende. Ka sealsed eestlased said omal nahal tunda seda meeletust, neid lollusi, mida mõlema poole mägede pojad korda saatsid. Lahvatanud sõja eest pageti Eestisse, olles sunnitud maha jätma oma kodud ja istandused.
20 aastat hiljem, kui aeg, tundub, on tormakaid päid jahutanud, vähemalt grusiinide omi, üritab Urušadze haavu lappida – ta mõtleb välja ühe ilusa muinasjutu, ei õigusta üht ega teist poolt, tehes eestlasest veel takkapihta selle meeletu sõja vahemehe.
Nõnda, et seda on ehk koguni imelik vaadata – ei või olla, et eestlane, ja nii üllas, väärikas, südamlik, mõistev, humoorikas!? Ja veel pärast kogu seda traagikat, mis Ivo tegelaskujule ses sõjas osaks on saanud!?
Poleks Lembit Ulfsakit, võiks selline avantüür lõppeda tont teab millega, aga tänu talle võtame selle tegelaskuju esimesest hetkest peale omaks – nii peenelt, nii nüansseeritult, nii suure südamega, inimlikult on mängitud tema Ivo, kes korraga armastab ja vihkab seda maad. Kes filmi alguses valmistab kaste mandariinide ja filmi lõpus juba surnute jaoks.
Leppimine käib ikka konkreetseid inimesi pidi – kas see on võimalik ka rahvaste vahel, on juba iseasi. Kusagilt tuleb aga alustada ja Urušadze seda teebki. Tõsi, ta väldib kõige teravamat vastandust: ei istuta ühe ja sama laua taha mitte abhaasi ja grusiini, vaid grusiini ja abhaaside poolel võitleva tšetšeeni palgasõduri.
Miks? Küllap sellepärast, et öelda: see sõda pole relvadega sekkumise mõttes teiste, ei mägilastest palgasõdurite, kõige vähem aga Venemaa asi. Ja et meie – grusiinid ja abhaasid – peame ise selle sõlme lahti harutama. Eestlaste abiga, näiteks. Mida abhaasid sellest kõigest mõtlevad, film ei näita ega saagi seda teha, aga sõnum peaks olema selge: vähemalt meie, grusiinid, oleme leppimiseks valmis. Seegi juba suur asi!
Üldse on tähelepanuväärne, millise tundetooniga Urušadze nii keerulist teemat, mille puhul varem või hiljem kerkib üles põhimõtteline küsimus «Kellel on õigus?», käsitleb. Põhimõtteliste küsimuste üle julgevad teatavasti nalja heita ainult julged ja tugevad. «Mandariinide» autor julgeb. Vähemalt muiata. Näiteks selle üle, kellele siis see maa ikkagi kuulub, abhaasidele või grusiinidele. Sellega ka paatost vältida.
Filmi on ridamisi sisse kirjutatud humoorikaid stseene. «Kurat, nüüd on tara tuksis,» ütleb Margus pärast seda, kui tema maja ees on lõppenud üks äge lahing, mõistagi ohvritega. «Tule õhtul minu juurde, poisid jäävad vara magama, teeme väikese piisa,» kutsub Ivo Margust. Vaieldakse selle üle, kes oskab paremini šašlõkki küpsetada, grusiinid või tšetšeenid. Arutletakse, kas kino on üks suur sohitegemine või mitte.
On see nüüd spetsiifiline gruusia vaimulaad, mis annab ka kõige süngemale teemale mingi kerguse ja lendlevuse, humoorikagi alatooni ilma seda komöödiaks muutmata, mine võta kinni. Iosseliani puhul on see nii, Džordžadze puhul ka, aga see on teine põlvkond. Paneme siia kõrvale «Puhastuse» ja te saate kohe aru, milles on läänemeresoomlase ja grusiini vahe.
«Mandariinid» on väga tugev näitlejafilm. Grusiinid Giorgi Nakašidze (Ahmed) ja Mihheil Meski (Nika) elavad oma rolli suurepäraselt sisse. Nakašidze mängib tšetšeeni nii, et olevat ka õiged tšetšeenid ära petnud.
Ka Elmo Nüganen loob ereda rolli. Tema Margus võiks olla suisa eestlase arhetüüp – tal on siira ja selles siiruses veidi kohtlasegi talupoja hing. Surm kas või silme ees, aga saak on vaja salve saada – isegi mitte pragmaatilises mõttes, lihtsalt kahju on, kui selline ilu, pealegi oma kasvatatu, hävib.
Hüva, mõni okas ka. Lugu pole väga originaalne. On nii hästi kirjutatud, suisa õpiku järgi, et hakkad igatsema mingit ebakõla või -korrapära, igal juhul suuremat spontaansust. Hetkiti on dialoogi dialoogi enese pärast, kunstlikult öeldud sõnu. Ja sellist eksistentsiaalset pinget, dramaatilist kahevahelolu, nagu esindab «Tuulte pesa» Jüri Piir, kellel tuleb oma metsatalus laveerida erinevate võimude vahel, pole suudetud siiski siia sisse panna.
Küll on Urušadze osav valitsema vaataja emotsioone. Vahetama ootamatult, kanna pealt registreid. Just siis, kui paistab, et nüüd hakkab kõik minema hästi, kärgatab pauk. Ka see kõneleb väga heast režiilisest käsitööoskusest. Ta ei häbene rääkida väga lihtsaid lugusid – erinevalt meist.
Väga hästi on selle kõik üles võtnud Rein Kotov. Vaatamata loo kammerlikule iseloomule on pildil laiust ja sügavust. Ruum on teravalt tajutav, isegi kombatav. Niaz Diasamidze tunnusmeloodia on lihtne rahvaviisi töötlus, võimendab meeleolu ja jääb kohe meelde.
Küll tahaks, et «1944» tuleks sama hea, aga miks mitte veel parem.