Täna algab Euroopas suurõppus «Steadfast Jazz», kus osaleb enam kui 6000 NATO riikide ja alliansi strateegiliste partnerite kaitseväelast ja tsiviilisikut. See ei ole lihtsalt üks suur õppus. See on ühtaegu treening ja samas liitlaste ühtsuse demonstratsioon, mis kinnitab, et me tahame ja vajadusel ka suudame end välise sissetungi korral kaitsta.
Maailm ei ole 21. sajandi teisel kümnendil kaugeltki rahulik. Konfliktikoldeid on palju ja välisohud seega olemas. Viie aasta tagune augustisõda Gruusias avas paljude silmad. Mitte asjata ei tunne näiteks rootslased muret oma kaitsevõime vähenemise pärast, NATO-teema on päevakorral Soomes. On märgiline, et Ukraina merejalaväelased osalevad «Steadfast Jazzil», samal ajal kui naabrid Venemaa ja Valgevene eelistavad osaleda ründava stsenaariumiga kurikuulsal õppusel «Zapad».
Ikka ja jälle küsitakse, kas Põhja-Atlandi alliansi alusdokumendi artikkel 5 – kindlustada ja kaitsta poliitiliste ja vajadusel ka sõjaliste vahenditega liikmesriikide julgeolekut ja vabadust – kehtib täiel määral ka Ida-Euroopas. «Jah, see kehtib,» ütlevad riigijuhid, ministrid, sõjaväelased. Skeptikud vangutavad ikka pead ja lootusetuid polegi võimalik ümber veenda.
Samas on fakt, et Balti riikide õhuruumi turvavad NATO hävitajad. Ja «Steadfast Jazz», kus saame harjutada NATO vägesid vastu võtva riigi rolli, ei kinnita mitte ainult seda, et idapoolsete liikmesriikide kaitseplaanid on olemas, vaid et neid saab ka katsetada ja tegelikkuses rakendada. Selge sõnumi andis sel nädalal NATO maaväe ülem kindralleitnant Frederick Ben Hodges, kes ütles, et sellised ühisõppused jätkuvad tulevikuski.
Kuid mis kõige olulisem – Eesti on ise teinud palju ära oma kaitsevõime tagamiseks. Mõistame ju hästi, et riigis, kus pole kindlustunnet homse ees, kaob julgus tulevikku vaadata, lootus paremale homsele. Eesti panust oma julgeoleku tagamisse, vajadust sellesama paljukõneldud kahe protsendi järele SKTst on üritatud aeg-ajalt sisepoliitikas kahtluse alla seada. Kuid elu kinnitab sõna otseses mõttes, et see raha pole maha visatud.
Oktoobris kirjutas ajakirjandus Eestisse kavandatavast hiiglaslikust digitaalsest andmelaost, mis lõplikult valmides on oma 200 000-ruutmeetrise pinnaga Euroopa suurim ning pakub teenuseid globaalsetele suurettevõtetele. Investeeringu kogumaksumus ulatub 600 miljoni euroni. Ühtki niisugust rahasüsti ega äärmiselt tundlikku objekti – sest mis on infoühiskonnas hinnalisem kui andmebaasid – ei planeeritaks riiki, mille julgeolekus kaheldakse, mille stabiilsusse ei usuta.
Kodanike rahulikke unetunde pole aga kuidagi võimalik rahasse ümber arvutada.