Nuhkimisskandaalis paljastub vaikne konstitutsiooniline pööre demokraatliku võimu kolmikjaotuses, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas: nuhkimise süllogismid
1. november 2013, 16:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Parafraseerides kedagi, keda allpool osundan: USA nuhkimisskandaal ei ole midagi, «mida saaks vastu valgust imetleda». Lihtsam on öelda, mida ta ei ole. USA nuhkimisskandaali keskmes ei ole krüpteerimisprobleemid, interneti lagunemine ega liitlaste reetmine. Need on vaid raiumisel tekkivad laastud.
Küsimus, mida raiutakse, ei ole lihtne. Puud varjatakse, tihti metsa taha. Edward Snowdenil on üks puu, USA presidendil teine, NSA juhtkonnal kolmas, Saksa kantsleril neljas, Prantsusmaa presidendil viies jne.
USA retoorika meenutab seda, mida öeldi mõne panga kohta üleilmse finantskriisi ajal: ta on liiga suur, et langeda. USA nuhkimispuu on liiga suur, et kukkuda. Miks see nii on, armastatakse seletada võimalikult üldsõnaliselt. Kui nuhkimist ei oleks, ei oleks vabadust. Kui USA ei nuhiks, ei suudaks ta piisavalt kaitsta ennast ega maailma. Kõik nuhivad nagunii.
Juba loogika ise välistab arutelu: nuhkimine on salajane asi, salajastest asjadest ei räägita. Kuid Barack Obama ja NSA juhtide süllogismide veenvus on petlik. Kui kaalul on isikuõiguste piiramine, et seista ameeriklaste (ja maailma) vabaduse eest, siis see ring ei sulgu. Ei saagi sulguda. Sest tegemist on kahe erineva ringiga. Esimene postuleerib süllogismi kolmandaks osaks terroriohu: õigusi piiratakse, et kaitsta USAd rünnaku eest. Teine asetab samale kohale totaalse jälgimise: globaalset nuhkimist on vaja terroriohuga toimetulekuks.
Terrorism nõuab vastumeetmeid. Totaalne nuhkimine ei ole aga vastumeede, vaid midagi revolutsiooniliselt muud. Ajakirja London Review of Books 12. septembri numbris kirjutab endine briti kõrgeima apellatsioonikohtu liige Stephen Sedley järgmist: «Seadustatud jälgimissüsteem, looritatud saladusse, osana kasvavast konstitutsioonilisest mudelist, tekitab küsimuse: kas senine kolmetine võimude jaotus – seadusandlik, kohtu- ja täitevvõim –, mis pärit Locke’ilt, Montesquieult ja Madisonilt, ikka kehtib?
Julgeolekuaparaat on tänapäeval paljudes demokraatiates saanud riigi teiste harude üle mõju, mis läheneb autonoomiale: ta hangib seadusloomet, mis tõstab ta enda huvid ülemaks isikuõigustest, domineerib täitevvõimu otsustusprotsessi üle, piirab vastaste ligipääsu kohtuvõimule ja toimib peaaegu vabana avalikust järelevalvest.»
See ei ole terrorismivastaste meetmete definitsioon. See on vaikse konstitutsioonilise pöörde definitsioon, mille küüsist leiavad end praegu USA ja Suurbritannia. Ei ole tähtsust, kas Obama kontrollib üldse USA julgeolekuorganeid (nagu küsis saksa Die Zeit). Oluline on, kas Obama üldse saab aru, mis on kaalul.
Osundades veel kord Sedleyt: meie maailma ühiskonnakorraldus jookseb otsapidi 1215. aasta Magna Cartasse, mille suurimaks teeneks võib tagasi vaadates pidada seda, et riigivõim lahutati selle kandjast. Teisisõnu, meie vabadus rajaneb sellel, et riigi suveräänsus ei kehastu mitte nendes, kelle käes on võim, vaid «tingimustes, mille alusel neile seda lubatakse».
Et rünnaku all on just tingimused, pidi olema selge igaühele, kes jälgis teisipäeval NSA direktori kindral Keith Alexanderi ja rahvusliku julgeoleku direktori James Clapperi kuulamist USA Kongressis.
Pole kahtlust, et järelevalve luurajate üle USAs enam ei toimi. Täitevvõimu juht Obama ütleb, et ei teadnud Merkeli pealtkuulamisest. Seadusandjad Kongressis tunnistavad võimetust nuhkimisanarhia vastu. Kohtuvõim näeb NSA tööd vaid läbi salajaste erikohtute, mis NSA enda juhtide ütlusel ei ole vastanduvad.
Clapperi ja Alexanderi eneseõigustused olid kui ülaltoodud Sedley tsitaadi paroodia. Clapper väitis, et tegelikult on konsensus paigas: luureasutused peavadki töötama salajas, seda tuleb Ameerika rahvale paremini seletada; järelevalve tegelikult toimib, privaatsust ja vabadusi tuleb austada – aga mitte luureasutuste volitusi piirates. Suvel kirjeldas Alexander NSA ambitsioone sooviga jälgida «kõiki signaale kogu aeg».
Selles kaleidoskoobis Eesti huve määratleda ei ole lihtne töö. Näib, et valitsusel ja presidendil läheb kompassi leidmisega veel aega. Paremal juhul nähakse kogu loo n-ö instrumentaalseid külgi – seda, kuidas toimuv võib mõjutada meie lähemat tulevikku. Siia kuuluvad presidendi pooltki märgatud võimalused, et internet fragmenteerub ja e-ettevõtluse jaoks elulised krüpteerimisstandardid devalveeruvad.
Laiema haardega kirjutas Hans H. Luik eilses Eesti Ekspressis lõhest Eesti ühiskonnas. Aga siingi ei ole lõhe eri pooltel istujail rääkida suurt millestki põhimõttelisest. Kas nuhkimine on hea või halb, kas internet peab olema ühtne või mitte, kas keegi reklaamib oma krüpteerimistarkvara, jääb üksnes arvamuse küsimuseks.
Ometi on palju elavama debati jaoks huvitavamaid küsimusi nagu murdu. Välispoliitiliselt: mida tähendab Eestile Obama kontrollikaotus? Kas seda võib samastada USA autoriteedi lagunemisega? Kuhu asetume meie USA-Saksamaa lõhes? (Holland näiteks, muidu suur USA toetaja, on lubanud seista Merkeli kõrval.) Väikesele riigile on see väga vastik valik.
Kus seisab kõiges selles meie enda luure ja järelevalve tema üle? Keegi istub kindlasti meiegi e-riigi säravail infomagistraalidel – kas meie või nende omad? Millistel tingimustel, mida kogudes, kelle loal? Olulisim aga on küsimus Eesti ja tema juhtide moraalsest kompassist. Õigusriik on meile oluline. Kas keegi on seda teemat USAga suheldes tõstatanud?
Selgitanud Eesti seisukohti (meenutagem mh presidendile südamelähedast põhiseaduslikku kirjevahetuse saladust)? Kui mitte, siis miks? Kui jah, siis kuhu on jäänud põhjamaine avalikustamisimperatiiv – mida ütlesime, mida meile öeldi?