/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Hall taevas, nagu Arvi Siia luuletekstis; hall tänav, halli kihiga kaetud autod korrapärastes rivides sõitmas, katuste kohal rataste alt lenduv vee- ja poriudu. Nende seas järjest enam varjulaadseid tonte, paar «seasilma» ees, tagant täiesti pimedad. Põhjuseks tänavalegaalseks tehtud nn päevatuled.
Päevatuled tähendavad ees enamasti LED-tulukesi, igal tootjal eri arv eri paigutusega dioode. Nagu sõidaks gabariidituledega. Tagatuled puuduvad. Muide, mõistet «tagatuli» ei ole liiklusseaduses üldse olemas. On «tagumised ääretuled» ja need võivadki mitte põleda. Paragrahv 40, lõige 2.
LED-päevatuled on disainielement, mis aitab autode välisilmet «seksikamaks» ja iseloomulikumaks muuta. Kuid olgu eesmiste seasilmadega kuidas on, miks loobuti tagatuledest?
Inimsilm on võimekas kohaneja. Me oleme juba ligi 20 aastat harjunud sõitma lähituledega. Harjunud neid nägema, harjunud sisse lülitama. Seda viimast pole suuremal osal juhtidest vaja tehagi. Käivitad auto, süttivad ka lähituled. Ees ja taga. Kui hämaruses, mis lühikeste sügispäevadega üha kiiremini saabub, on sõidukitereas valgustamata sõiduk, jääb ta silmale eristamatuks. Nii tondistuvad päevatulede kasutajad.
Testisin kõnealust teemat sotsiaalmeedias ja kuigi leidsin mõttekaaslasi, leidus neidki, kelle meelest teen tühjast tüli. «Uuemad autod on varustatud anduritega, mis ise õigel ajal tuled ümber lülitavad,» väideti.
Tõsi ta on, et autod muutuvad järjest nutikamaks, paljud oskavad ise parkida ja mõnel lastaks peaaegu et omapäi ringi sõita. Automaatika teeb elu mugavamaks ja juhi mugavaks. Kuniks inimene rooli taga olulisimad otsused vastu võtab, ei saa me kõike masinale usaldada. Igaüks, kelle autol on parkimisandurid, on kogenud, et oma silm on ikkagi kuningas. Igaüks, kelle autol on nn vihmasensor, teab, et kohati läheb andur «lolliks» ja paneb kojamehed kuival klaasil vehkima, nagu sajaks lausvihma.
Ka hämaruse hindamist ei saa jätta anduri hooleks. Andur toimib edukalt ideaalsetes oludes, päikselisel suvepäeval või päris pimedas. Kuid sügispäeval, kui mitmesugused olud muudavad nähtavuse halvemaks, jääb andur jänni, arvates, et endiselt on päev ja päevatuled igati õigustatud.
«Olge nähtavad!» kõlab riigi liikluspropaganda. Jalakäijale tuletatakse meelde helkurit; kui autol kasvõi üks nõutud tuli ei põle, on kohe kuri karjas; jalgrattatulesid kontrollib politsei kohati uskumatu agarusega. Seesama seadusesilm, kelle esindajaid olen sombustel sügispäevadel näinud samamoodi tondistunult ringi sõitmas – «seasilmad ees», tagant valgustamata. Sest seadus lubab ja andur teeb mugavaks.