Rein Veidemann: karneval ja nõiajaht

Rein Veidemann
, TLÜ professor / Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Veidemann
Rein Veidemann Foto: Postimees.ee

Kohalike omavalitsuste valimised on jäänud seljataha, aga volbriöö lõkete vingu hõljub veel õhus. Sest nõiapüha need enamasti kas riigi või linna eelarvest pärit raha põletamisega toidetud valimiskampaaniad mulle meenutasid. Parteide palgatud reklaamikontorid on nõiaköögid, kus mõeldakse välja manasid, maske ja rituaale ehk siis kõike seda, mida nad ise nimetavad turunduseks, millel on aga ka teine sõna – manipulatsioon.

Ühe suure erakonna PR-töövõtja tunnistas küüniliselt enne valimisi, et nende lepingutasu sõltub erakonnale hangitud häältesaagist. Võin ette kujutada süüdistavaid-õigustavaid sõnavahetusi, mis käivad praegu Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide ning nende suhtekorraldusteenistuste vahel. Seevastu IRLi nõiaköögis paugutatakse šampanjapudeleid.

Nii nagu hundil on peitenimi, nii mõeldakse välja neid ka nõiaköögile. Tänavu oli tulemusrikas «geriljakampaania», mida esitleti tähtsa näo ja põlevate silmadega. Nüüd, järelmängus, kus linnades käib eri värvi koalitsioonide moodustamine, ilmneb üha selgemalt, et valimisedki sellisel kujul on üks suur mäng. Sest parketil osutuvad tantsupartneriteks sageli need, kes alles äsja sülitasid vastastikku tuld ja tõrva. Sellest võib teha mitu järeldust. Üks on niigi teada: valdade tasandil ei käi valimine parteisid pidi, vaid isikuti. Teiseks, maakonna tasandil püütakse jagada reviire. Ja kolmandaks, kohalikud valimised on nagu harjutus suuremaks sõjaks, milleks on riigikogu valimised. Sotsiaaldemokraatide allajäämist Türil, mille nad pidid loosungi järgi «ära võtma», aga ka nigelat tulemust Tallinnas ongi sotsiaalmeedias kommenteeritud kui tahtmatust tunnistada, et valimised on sõda.

Eks pealinnas oligi kõvasti retoorilist püssipaugutamist, piiramisi ja tiibrünnakuid. Kuid määravaks sai siiski vastastikune nõiajaht. Peanõiaks muidugi Edgar Savisaar, kelle demoniseerimisest võiks kirjutada juba ajaloo. Siit ja sealt kuuldus üleskutseid kambakaks. Sõna «kambakas» ise kuulub kakluse, mitte aga ausa (kahe)võitluse juurde. Rosinaks tordile sai parteijuhist kaitseministri (!) praalimine: «Meil ei õnnestunud Savisaart rongist maha võtta, aga me hakkame küsima talt piletit.» Kui Tallinnas vallandunud nõiajahti lähemalt uurida, siis deemonite hulka sattusid nii valimisliidud, kes väidetavalt meelitasid Reformierakonnalt hääli, aga ka Keskerakonna valijad, Lasnamäe venelastest rääkimata, keda esitleti kui Keskerakonna pantvange. Tõeline deemonite paradiis! Nagu oleks ühtede erakondade valijaskond legitiimne, teine aga mitte.

Siin ilmnebki valimismängu ohtlikum pale. Kampaaniates apelleeritakse massiinimesele, «kelle «ideed» ei ole muud kui sõnadesse rüütatud ihad» (José Ortega y Gasset). Arutlevast demokraatiast, mille pidu vähemasti meedias võiks ilmneda just valimiste aegu, seisame veel paraku kaugel. Lihtsam on näitemängu teha ja jahti pidada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles