Kiiret restarti vajaks terve Eesti ja rahvas ootab restarditegijatelt kindlaid meetodeid, kuidas seda tegema hakatakse, kirjutab rakverelane Ülle Kask Postimehe arvamusportaalis reaktsioonina seitsme ühiskonnategelase üleskutsele.
Ülle Kask: restart valimislubadustega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
31.10.1517. naelutas Martin Luther oma 95 teesi Wittenbergi kiriku uksele. Enamasti sisaldasid need teesid teoloogilist jura, millest lihtrahvas aru ei saanud. Kuid mõned neist, nagu indulgentside väljaostmine, oli selge ka pööblile, kellelt paavst võttis vägisi pajukit – kümnist Rooma rajatava Peetri katedraali ehitamiseks. Vaene inimene muudkui maksis oma lunastuse ja meeleparanduse eest, sest tollal ähvardati teda põrgu ja puhastustulega.
Pea 500 aastat hiljem on Eestis valimislubadustega kauplemine selleks korraks lõppenud. Uhke sai Eesti üle olla kodanik ja mittekodanik, arst ja õpetaja, müüja ja päästja, prostituut ja kupeldaja, kerjus ja kodutu. Tema valimissedeli kukkumine valimisjaoskonna korjanduskasti tähendas indulgentsi väljalunastamist ja oma poolthääle andmist nii «õiget usku» propageerivale kirikuehitajale kui ka tagaotsitavaks kuulutatud kogenud luurajale, nii revolutsionääri lapselapsele kui ka valitseva partei ja riigikogu peibutuspardile, kelle nimi ja number oli valijale aegsasti pähe taotud ja pealuu sisse kodeeritud.
Kohalike omavalitsuste valimised meenutasid pasunasse andmist ja vennatapusõda, kus vend ei tunne venda à la «lahinguväljal (valimistel) näeme, r....k», pärast mida võib saabuda jälle vaikiv ajastu - «lõuad pidada ja edasi teenida!». Valimistulemused ei meeldi paljudele, aga nii mõnegi tõehetk on saabunud ja kosjaskäik ühe erakonna kontorist teise koos viinade, lilleneiude ja peiupoistega võib kesta veel tükk aega, et kindlustada soe koht omadele jopedele. Restarti teha on aga hilja ja Interpoli ning Venemaa süüdistamine kellegi läbipõrumises ei aita enam.
Alati enne valimisi arvatakse, et rahvas ei mäleta valimislubadusi. Mäletab küll, ja kuidas veel! Kogu taasiseseisvimisaja on parteisid ja rakukesi tekkinud kui seeni peale vihma. Nii endised kommunistid kui ka eestimeelsed ärksamad vihased mehed ja naised lõid isamaaliite ja koonderakondi, arenguparteisid, rahvaliite ja mõõdukaid sotsialistlik-utopistlikke parteisid, mis kõik aja möödudes areenilt lahkusid, kuid uue nime all paljude vanade olijatega mõne aja pärast uuesti pjedestaalile kerkisid. Nad kõik on lubanud rahvale pudrumägesid ja piimajõgesid. Res Publica tulekuga loosungiga «Vali kord!» algas uus platsi puhtakslöömine ning seaduste muutmise seaduste vastuvõtmisega juriidiliselt-on-kõik-korrektne ehk jokk-ajastu.
Kellele või millele me teeme restardi ja kuidas peaks toimuma «erakondade vaimne enesepuhastus», et «alata puhtalt lehelt uuesti» - ettepanek, millega seitse ühskonnategelast enne valimisi välja tuli (PM 19.10)? Noorpoliitikud on oma fooliummütsikestes propagandaministrite ja «töötavate» parteigenossede kannupoisid. Ka nemad näevad tulevast elu ette ainult erakondlikes parteirakukestes ja mida lähemale trügid «isakesele partorgile», seda tulusama ameti hierarhias ja mandaadi valimisnimekirjas saad.
Teame kõik, et tänaseks on valitsevad erakonnad ajanud meid oma eeskujuliku kärpepoliitikaga EL-i viie vaesema riigi hulka, tahtes USA eeskujul teha Eestist Euroühendriikide osariiki ja kaotada viimased suveräänsuse riismed. Suured esilauljad-lubajad, juba perestroika-aegsed venelastega konsolideerujad on oma kukrud raha ja sahvrid head-paremat täis tassinud, mis riigipirukat järades justkui iseenesest sülle on kukkunud. Rahvas aga närigu muru ja söögu seemneid, sest euroliidust tuleb toidupanka putukatest kubisevaid jahukotikesi küll ja veel, kuni projektikirjutajatele Euroopa rahakraanid lahti on.
Teame kõik, et kuuskümmend protsenti rahvast vireleb, tulles vaevu ots-otsaga toime. Väikene Eestimaa on hakanud perifeeriast tühjaks jooksma pealinna või välismaale; suletakse koole, apteeke ja postkontoreid. Maapoodide ühest kraanist vett jooksvate valamute ja kuivkäimlate ärakeelustamise euroteesidega pärsitakse ettevõtlust ning suretatakse elu maal lõplikult välja. Nt Soomes on väikestes asulates mõnede poodide ja kohvikute taga WC-d, kus peale selle kasutamist puistatakse ekskrementidele saepuru ja käed saab puhtaks pesta seina külge kinnitatud anuma abil, mille tila liigutades hakkab vesi voolama. Ka nemad on euroliidus.
Kõikidel ühiskonnakihtidel, kaasa arvatud restarditegijatel ja hartade koostajatel, kelle ridadesse kuuluvad paljud poliitikud, tuleks sorida oma hallides ajurakkudes, vaadata peeglisse ning enne delete(kustuta)-nupule vajutamist otsida üles nupp memory (mälu) ja teha arvutihiire klikk klahvil remember (meenuta)! Ning vastata ausalt küsimusele, miks nii on läinud, et (parafraseerides Tšernomõrdinit) tahtsime parimat, aga välja kukkus nagu alati. Või oleme nagu Vanapaganad Põrgupõhjalt, kes Kaval-Antsude tempudest nii pimestatud ja hirmul on, et kui küsitakse, kes tegi, ei julge me vastata : «Ise tegin» (=Ise valisin või ei käinud üldse valimas).
Kiiret restarti vajaks terve Eesti ja rahvas ootab restarditegijatelt kindlaid meetodeid, kuidas seda tegema hakatakse. Protestikisa partokraatia vastu jääb hüüdja hääleks kõrbes, mis presidendi jääkeldris ükskord summutatakse niikuinii.
Aga Vene karu ei maga, vaid jälgib pingsalt oma salasilma ja -kõrvaga eestlaste kisklemisi võimupiruka pärast. Ja kui kaalukausil peaks olema riiklik iseseisvus, siis ajalugu on näidanud, et uppuvalt laevalt põgenevad suured rotid kõige kiiremini.
2017. aastal möödub 500 aastat Lutheri teeside naelutamisest Saksa väikelinna kiriku uksele. Selleks ajaks on Eestis mitmed valimised läbi. Kas on loodud ka mõni uus partei või valimislubaduste ja indulgentside - annetuste toel valmis ehitatud luteri kirik Mustamäele, teab ainult Jumal taevas.