Eestis näib kehtivat reegel, et kui senine linnapea või vallavanem ikka väga tahab, siis ta valimiste järel ka jätkab, kirjutab Sulev Valner.
Sulev Valner: Tallinn polnud erand, vaid reegel
29. oktoober 2013, 13:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ikka jälle kipuvad poliitikakommentaatorid unustama, et lisaks Tallinnale ja teistele suurematele keskustele toimusid kohalikud valimised kõigis Eesti 215 omavalitsuses. Ja usute või mitte, aga enam kui pooltes neist, täpsemini 137 kohas võitis enamiku volikogu kohtadest üks nimekiri!
Seega, Tallinna muster kordus tegelikult väga paljudes kohtades üle Eesti. Või siis vastupidi, Tallinnas toimus seesama, mis enamikus omavalitsustes. Ei mingit ainukordset fenomeni. Tavaline Eesti elu.
Enamikus neist kohtadest tähendas see ka valijate uut mandaati senistele valitsejatele. Veidi lihtsustatult öeldes võib sõnastada reegli, et kui senine linnapea või vallavanem ikka väga tahab, siis ta ka jätkab. Leiab muidugi teisi näiteid, aga valdav reegel tundub selline.
Sel reeglil on kaks eri otsa. Ühes on suured valdavalt venekeelsed linnad, kus võitis puhtalt Keskerakond. Lisaks Tallinnale Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe. Ka Maardu oma «igavese» linnapea Georgi Bõstrovi juhitud valimisliiduga.
Kõik teised omavalitsused, kus üks valimisnimekiri sai võimutäiuse, on aga hoopis väiksemat masti, kaugelt alla 10 000 elaniku, suurim neist Kohila vald ligi 7000 elanikuga. Selles «kohalikus liigas» võimutsevad valimisliidud. Kui lugeda üle Eesti kokku kohad, kus sedasi on läinud, siis võitsid eri valimisliidud puhtalt 86 kohas, mida on arvuliselt palju rohkem kui erakondade «seljavõite».
Tõsi, mõned neist valimisliitudest on küllap hundid lambanahas ehk koosnevad parteilastest, kes ei tahtnud esineda seekord kohapeal oma nime all. Samas on ilmselt tõsi ka, et mõnigi väiksemas vallas võidutsenud 15st IRLi, 14st Reformierakonna või 11st SDE nimekirjast ei pruugi koosneda inimestest, kes on sügavalt selle partei jüngrid. Kui sõber kutsus oma nimekirja, eks siis võib ju minna.
Vaatamata näilisele sarnasusele on usutavasti väga paljudes ühe nimekirja võiduga väikestes kohtades Tallinnaga võrreldes üks suur ja põhimõtteline erinevus. Võitjad ja kaotajad ei ole vaenlased, nad suhtlevad ja käivad isegi üksteise juures saunas edasi. Võimalik, et tulevases volikogus ei mängi alati üldse peamist rolli, mis nimekirjast keegi valiti.
Anneli Ammas kirjutas hiljuti Postimehes kümnetest ootamatult pikaaegsetest omavalitsusjuhtidest, kel staaži juba kümme ja viisteist aastat või rohkemgi. Näib nii, et enamik neist, kes ei ole ise nii ära väsinud, et tahavad kõrvale astuda, saavad taas uue mandaadi. Miks on senistel vallavanematel nii suur edu kohalikel valimistel? Üks põhjus võib olla valijate mugavus ja turvatunde vajadus, sest eks oma elugagi on piisavalt tegemist. Mis väljendub paljude inimeste umbes sellises hoiakus: «Me ei taha mingit muutust. Jätke meid rahule!»
Teisalt on võimulolijal ka oma loomulikud ametikohast tulenevad eelised ja mitte ainult Tallinnas. Näiteks kampaaniaaegne välireklaami keeld töötab väikestes kohtades eelkõige just uute kandideerijate vastu, sest «vanade» puhul võib eeldada, et nad on niigi end juba aastatega piisavalt tutvustanud. Teiseks määrab väikeses kohas suures osas tulemuse kandideerijate nimekirja pikkus.
Pikem nimekiri toob reeglina rohkem hääli ka siis, kui esinumbrid on suhteliselt võrdsed. Senistel vallajuhtidel on lihtsam teha vallaga seotud inimestele ettepanekut oma nimekirjas kandideerida, millest sageli on raske keelduda. Ja isegi kui see inimene ei lähe «õigesse» nimekirja, on tal keeruline kandideerida selle vastu.
Mõneski kohas võib sedasi olla oht, et volikogu kui tööandja ja vallajuhi kui töövõtja suhe läheb pisut paigast ära, sest volinikud tunnevad tänuvõlga täitevvõimu juhi ees oma volikokku pääsemise pärast.
Hoopis erijuhtum on need kümmekond kohta à la Kihnu või Kõpu, kus võitjate nimekiri oli teada juba enne valimisi. Seal oli nii vähe teisi võimule soovijaid, et isegi teoreetiliselt ei saanud teisiti minna. See ei vähenda võidu väärtust, sest nagu spordiski – võistlevad need, kes on rajal. Aga olen mitmelt poolt kuulnud probleemist kohalikku volikogusse kandideerima soovijatega.
Ka paljud seni volikogudes osalenud millegipärast ei taha enam. Siin on mõtlemise koht, miks paljud kohalikud volikogud ei ole tegusate inimeste jaoks (enam) huvitavad, miks ei tundu seal otsustatav piisavalt oluline, et vääriks kaasa löömist.
Vastukaaluks võib välja tuua, et kõigis seekord ühinenud seitsmes omavalitsuses oli kandideerimise aktiivsus väga korralik. See lubab väita, et paljudele väikestele ja omajagu sumbunud võimueliidiga omavalitsustele ei teeks demokraatia mõttes paha uus algus, arvutikeeles restart.
Autor töötab regionaalministri juures omavalitsusreformi projektijuhina.