Tallinna linnavõim võib vahetuda pigem aja kui inimeste mõttemaailma muutusega, arvab TTÜ avaliku halduse magistrant Ants Vill Postimehe arvamusportaalis.
Ants Vill: Tallinna vangipõlv
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valimistest on möödas vaid loetud päevad, kui tõestamaks rahva lühikest mälu, on unustuse hõlma vajunud kõik, mis oli eelmisel nädalal samal ajal rohkem kui aktuaalne. Isegi kodanikuaktivistid vaikivad – suur üllatus muidugi. Kollektiivne mälu on nõrk ning seda aitavad veelgi hägustada uued suured probleemid meie igapäevase elu maastikul. Poliitikutega on paar aastat rahulik: Kross nüüd ehk mõnda aega enam sõna ei võta, arvestades oma uut ametikohta. Savisaarel on põhjust ka teine banaan süüa ning nautida partei erakordset ning ajaloolises kontekstis kaalukat võitu. Demokraatia nagu alati!
Küsimus on ainult selles, miks nii paljude inimeste meelt mõrustab pettumus? Tallinnas, kus valimisvõitlus oli kõige põnevam ning meetoteid ja vahendeid ei valitud, on palju sõpru, tuttavaid, töökaaslasi, kes on pettunud. Samas tekib mul õigustatud kahtlus - vaadates häälteenamust, mille kogus endale Keskerakond, peab mu tutvusringkonnas olema ebatõe kõnelejaid. Kuidas muidu on võimalik, et kõigist mu sõpradest, tuttavatest, pereliikmetest ning omakorda nende sõpradest, tuttavatest ja pereliikmetest mitte keegi ei valinud Keskerakonda, kuid ometigi nad said 53 protsenti häältest? See ei tähenda mitte seda, et keegi oleks tulemusi võltsinud – kaugeltki mitte. Me oleme ideaalselt teostanud demokraatlikud valimised – rahvas on kõnelenud!
Meel on mõru ainult nendel, kes on haritud, eesti keelt kõnelevad, Postimeest ja EPL lugevad, e-hääletajad: need on kokkuvõtlikud kriteeriumid, mis segavad vett enne iga valimist (ja sellega seonduvaid ennustusi), sest Keskerakonna toetajad elavad teises kultuuriruumis ning ei kasuta e-hääletamist, vähemalt mitte sama aktiivselt. Ainuke kahetsusväärne näitaja on see, et meie ei ole kaugeltki mitte nii ühtsed ning kokkuhoidvad kui Savisaare pooldajad. Nii kaua, kuni ei suudeta ühtsust tekitada, ei olegi võimalik IRL-il, Reformil ega ka sõbralikel sotsidel sarnast tulemust saavutada nagu Keskerakond seda tegi.
Hoolimata sellest, et Euroopa Parlamendis istuvad neesamad rahvasaadikud kõrvuti ning mahuvad kenasti ühele kitsale poliitilisele spektrile, toimub kodumaal väga suur joonte tõmbamine ning teineteisest eristumine. Sõnad poliitika ning veel enam poliitik ei ole enam ammu au ega uhkusetunnet esilekutsuvad, pigem on nende sõnadega mõistlik kostitada oma vihavaenlast ning pätti, kes tänaval telefoni üritab käest rebida. Probleemi näevad kõik, eriti hästi muidugi oma tugitoolist ning LCD-teleka valguses. Lahendusi pakkuda suudetakse kommentaariumis ning lähim samm elluviimiseni on ööklubi või turu järjekorras vene keelt kõnelevate isikutega tüli norimine. Tänavatele minna? Uus partei teha? Vanad parteid ühendada? – hullunud inimese haiged mõtted, see tähendaks ju linnariiete selga ajamist ning koduse toidu käest asetamist. Las ta jääda, küll nelja aasta pärast näitame!
Ilmselt on lahendus suhtes pigem aja kui inimeste mõttemaailma muutusega. Nii kaua, kuni veel elab inimesi, kes mitte ainult ei mäleta, vaid teavad täpselt, kuidas «asju ajada» , ei ole oodata ka erilisi muutusi siinsel maastikul («Kas tähtsam on korruptsioon või on tähtsam lahendada küsimused palkadest, hindadest, väljarändest, töökohtadest» – E. Savisaar)
Vaja on põlvkondade vahetust, noored idealistid peavad saama proovida ideaalpoliitika ajamist, keegi ei tohi neid selles takistada. Viimase deduška lahkumine troonilt märgib uue ajajärgu algust. Kindlasti ei lahku ta sealt vabatahtlikult, vaid selleks sunnib teda aeg ning sellega kaasnev loomulik vananemine – samas kipuvad paljud sarnased väga-väga vanaks elama. Seniks tuleb koguda jõudu ning hoida meeled vaprad, küll 12-20 aasta pärast näitame!