Kaarel Tarand kirjutab värskes Sirbis, et valimised läksid üldiselt korda, demokraatia toimis, suurema osa Eestist võib üldse rahule jätta, sest seal elatakse Eesti elu, aetakse oma kohalikke asju nii, kuidas mõistetakse, põhiliste moonutuste all kannatavad need piirkonnad, mille rahvastikus on tugevamini säilinud nõukogude okupatsiooni ja koloniseerimispoliitika jälg.
Valimised läksid üldiselt korda, demokraatia toimis. Võitjaid oli palju, kuigi mõni on end selleks kuulutanud ka pisut ekslikult. Nelja aastaga, mis möödas linna- ja vallavolikogude eelmise koosseisu valimistest, on toimunud ajutisemaid ja alalisemaid ümberpaiknemisi nii valijate kui ka valitavate seas. On osutatud valimisliitude edule neil valimistel, kuid kõigist antud häältest läks erakondadele neli aastat tagasi 73,1 protsenti, tänavu aga 76,8 protsenti. Absoluutarvus said erakondlased siiski tuhat häält vähem kui eelmisel korral, suhtarv kasvas parteisid mitte eelistanud valijate loobumise tõttu.
Kuid valimisliitude teema polnud neil valimistel siiski põhiline. Suurema osa Eestist võib üldse rahule jätta, sest seal elatakse Eesti elu, aetakse oma kohalikke asju nii, kuidas mõistetakse. Põhiliste moonutuste all kannatavad need piirkonnad, mille rahvastikus on tugevamini säilinud nõukogude okupatsiooni ja koloniseerimispoliitika jälg. Mõistagi ei ole ükski valija ühekaupa võttes süüdi, kui tal pole arutlemiseks ja otsustamiseks piisavalt haridust ja kogemust. Seda, et valija ettevalmistamatust demokraatlikus ühiskonnas toimimiseks kuritarvitatakse, saab aga vägagi süüks panna.
Kolmas Rooma peab oma kaotatud aladel viimset (ja niikuinii kaotatud) heitlust. Olukorra kriitilisusest annab märku pöördumine viimse abinõu poole, mida Moskoovia on ka kõige ateistlikumatel aegadel kasutanud. 1941. aastal, kui Saksamaa oli juba Moskva alla jõudnud, otsis Stalin vangilaagritest välja viimased seal ellu jäänud õigeusu preestrid, et nood tugevdaksid rahva võitlusmoraali usuliste rituaalidega. Ka meie kohalike valimiste ettevalmistusperioodi keskmes oli vene õigeusu kiriku ehitamine Lasnamäele.
Milline on õigeusu kiriku roll hingepüüdjana ajaloos ja Venemaa tänapäevas, saab lugeda filmirežissöör Andrei Kontšalovski esseest. Kontšalovski osutatu on paraku veel aktuaalne nii mitmel pool Tallinnas kui ka Ida-Virumaal. Peamine on, et hinged ei mõtleks ega arutleks, vaid usuksid autoriteeti, kes teab tõde. Kuna Eesti protestantliku põhjaga kool on selle eesmärgi kõige valusam vaenlane, pole imestada, et Moskoovia võitluse tervavik on suunatud just vene kooli lahushoidmisele siin kõigest õhtumaisest.
Kui õigeusklikus pimeduses kobava Venemaa euroopastamine ei õnnestunud rohkem kui osaliselt isegi Peeter Suurel ja mõnel tema järglasel troonil, pole selleks suutelised kindlasti ka Andrus Ansip või Sven Mikser. Kuid töö tuua Eestisse idast sisserännanud mentaalselt Euroopasse ja XXI sajandisse peab ära tegema, sõltumata sellest, milline saatus saab osaks Moskvale ja millest jutustatakse siinmail nähtavates Venemaa teleprogrammides. Eesti riik püsib ja areneb, kui tema kodanikud (ja kõik elanikud) mõtlevad iseseisvalt ja kriitiliselt, mitte ei torma pimesi kummardama juhti ehk feodaalset vürsti, kellest näib sõltuvat kogu eksistents. Nagu näitasid seekordsed valimised Narvas, on õigeusklik hing siiski läänetuultele avatav, kui seda teeb õige vene läänlane, Puškini ja Herzeni, mitte Ivan Julma või munk Filofei vaimne pärija. Eks Eesti erakondade ülesanne järgmistel võistlustel paistabki olevat leida juurde Jevgeni Ossinovski tüüpi läänlasi, et neid jaguks igasse valimisringkonda, kus veel õigeusu sibulakupleid kipub kerkima.
Võib-olla kunagi tuleb aeg, mil Keskerakond ka eestlasest valijale jälle korda minema hakkab, Edgar Savisaare juhtimise ajal seda kindlasti juhtuda ei saa, sest nii kaugele on see mees juba reaalsusest irdunud, nii sügavale feodaal-õigeusklikku mõttepimedusse sukeldunud. Sümboolne näide mõtlemisveast ja sellest, et ei tunta Euroopa ajalugu, on Keskerakonna esimehe ja Tallinna linnapea lubadus «Ehitame Mustamäele kiriku. Luteri kiriku». Eesti põhiseaduse järgi ei ehita kirikuid ei erakonnad ega omavalitsused. Seda teevad kogudused – ja nii Mustamäelgi. Linnavõimu roll piirdub seekordki detailplaneeringu kehtestamise ning hoonestusõiguse seadmisega. Aga Moskoovia tüüpi batjuška saab asjust teisiti aru: tema ehitab, tema püüab hingi, tema oma on elanike kollektiivne teadvus.
Lasnamäe vürst sai valimistel 40 000 häält ehk ligi 11 kvoodi jagu. Linnavolikokku pääsenud tavalise inimesega võrreldes on ta seega 11 korda suurem, Eesti keskmises arvestuses seega umbes 20 meetrit pikk ja kuni poolteist tonni raske. Just sellist minapilti linnapeale Ülemiste ristmiku avamisel õuenõunik Pai juhtimisel näidatigi. Kogu jutt Ülemiste vanakesest oli häma, tegu oli lihtsalt lasnamäelastele nende linnapea näitamisega loomulikus suuruses ja omnipotentsis. Kuuldavasti puudub Tallinnal raisatud penoplasti taaskasutamiseks mõistlik plaan. Kontšalovski viitab ühele võimalusele: need tuleb 40 000-pealisele kogudusele hingestatud esemete, näiteks ristide kujul maha müüa. Kuni veel võimalik, sest kogudus võib peagi kokku sulada ja ära kaduda. Läänevalgus jõuab vaikselt ja visalt, aga siiski vääramatult ka tuha-, Lasna- ja muudele mägedele.