Intervjueerides Keskerakonna esimeest ja Tallinna linnapead Edgar Savisaart (63) tänavu oktoobris Postimehe jaoks pikemalt, küsisin umbes kolmveerand tundi kestnud jutuajamise lõpuks: «Valimiskampaania on olnud küllalt intensiivne. Kuidas teil tervis vastu peab?»
Savisaar vastas: «Tänan küsimast. Ei saa kurta.»
Ta jätkas: «Mul on olnud umbes 15 valimiskampaaniat elu jooksul. Iga korraga olen kogemusi juurde saanud ja ka tervis läheb järjest paremaks.»
Savisaar on kandideerinud kuus korda kohalikel ja kuus korda ka riigikogu valimistel, jättes vahele vaid ühed kohalikud valimised. Viisteist kampaaniat võib tulla kokku küll, kui lugeda ka europarlamendi valimisi ja neid valimisi, mis toimusid meil perestroika ajal.
Ükski teine Eesti poliitik ligilähedaseltki sarnase häältepagasiga kiidelda ei saa. Pea pooled hääled koguhulgast on Savisaar saanud kolmedel viimastel valimistel – 2009, 2011, 2013. Parimal juhul suudab mõni tulevane rekordimees või -naine jõuda sarnase tulemuseni aastakümnete pärast, aga üpris võimalik, et selle aastasaja sees jääb tulemus ületamata.
Nii näibki, et häälemagnetit saab neutraliseerida üksnes Savisaare enda kõrvaleastumine, kuid oponentide sellised lootused ei paista täituvat hoolimata tõigast, et märke mehe väsimisest on otsitud kõikjalt luubiga.
Viimase ETV teledebati käigus jätsid mitmed kohalolijad meelde, et niipea kui kaamera suundus pildiga mujale, olid kohal Savisaare vilkad abilised tooliga, et pealinna meer saaks veidi istuda ja jõudu koguda. Kuid niipea kui prožektorid jälle väitlejaile suundusid, oli Savisaar jällegi pidurdamatu ning viie konkurendi ja kahe saatejuhi jõul ei õnnestunud tema domineerimist väärata.
Tolle saate väsinuim mees oli hoopiski Eerik-Niiles Kross (IRL), kes eelmisel ööl väljapuhkamise asemel kampaanias 24-tunnise lõpuspurdi otsustas teha ja laupäeval veel ootamatult tekkinud Interpoli-sündmusteahelaga pidi rinda pistma.
Kuigi ma Savisaart isiklikult ei tunne, on aastate jooksul tulnud temaga korduvalt pikki intervjuusid teha, ja lisaks jutu sisule on ikka olnud huvitav ka jälgida vestluskaaslase meeleolu. Hiljutine vestlus Raua tänava vastvalminud sauna riietusruumis jättis temast pigem leebe mulje – on olnud ka märksa pingelisemaid ja konfliktsemaid jutuajamisi.
Kuigi Savisaare suhtumine Eesti ajakirjandusse on hästi teada, jäi tema kõige teravamaks repliigiks seekord: «Kuulake vähem Krossi.»
Mul tekkis arusaam, et Savisaare peas peab valimistulemus selge olema. Et hääled on koos. Te võite ju siin veidi torkida, aga see on lihtsalt n-ö kohustusliku menüü läbimine. Linnavõimu ja tsentristide Tallinna kampaania kuulsaimad aktsioone – Ülemiste liiklussõlme avamist ja Toompea «ringkaitseringi» – polnud selleks hetkeks isegi veel toimunud.
Valimiskampaania, mida Kross nimetab pidevaks kommunikatsioonikriisiks, on Savisaare jaoks loomulik keskkond. Ta on seal omas elemendis ja ujub muutlike kampaaniapingete keskel kui kala vees. Savisaare võtted võivad panna vastaseid nördima, kuid ohtu kuivale jääda tal seekord ei olnud.