John Grishami raamatutes võid alati kindel olla. Need on kirjutatud grishamlikult ehk ääretult kaasakiskuvalt: teema kerib end lahti ettearvamatul moel ning lõpplahendust on raske ennustada. «Väljapressija» on järjekordne pärl.
Vanglast vabanemise teooria ja praktika
23. oktoober 2013, 10:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Malcolm Bannister, tumedanahaline muide, sest Grishami peategelased on esmalt sümpaatsed, kuid seejärel poliitiliselt korrektsed, satub olude sunnil vanglasse. Kümneks aastaks. Ta oli valel ajal vales kohas, aitas väikelinna advokaadina eneselegi teadmata pesta poliitiku musta raha. Ikka juhtub.
Ühtäkki notitakse maha föderaalkohtunik koos tema armukesega. Bannister teab, kes on mõrvar. FBI ei tea. Nii algabki kauplemine: vabadus info eest. Aga kuna tegu on Grishami romaaniga, siis pole kõik sugugi nii lihtne, nagu pealtnäha paistab.
Grisham on ses suhtes kummastav, et laseb paista, nagu oleks ühe hea actionromaani kirjutamine lihtne nagu neljaviljapudru keetmine – pea retseptist kinni ja tuleb. No ei tohiks olla ju raske säärast süžeed välja mõelda ja elegantselt kirja panna. Paraku on häid actionirjanikke maailmas näpuotsaga ja neist nii mõnegi tase on kõikuv. Grisham seevastu hoiab latti kõrgel ja ületab selle igal katsel.
Pole vist üllatav, et mõni kuu pärast «Väljapressija» ilmumist osteti ära selle linastamisõigused ja Grisham sai mõne hea miljoni võrra rikkamaks. Kes ütles, et kirjanikud suplevad vaesuses?