Lastest pungil Tallinna lasteaiad on korraga pauguga lõhki minemas.
Lasteaiatüli osaliste väljendustes on retoorikat ja asjaolude utreerimist rohkem kui tarvis.
Merike Tamm: lasteaiamull
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegu on selgelt poliitilise võitlusega. Mängu on haaratud lapsed, õigemini väikeste laste vanemad, kelle närvidel tantsides loodetakse saavutada võit, et siis plakatitel endale hiljem rinnale taguda.
Kohalik omavalitsus peaks oma elanike huvides tegutsedes koostööaltilt probleemidele lahendusi otsima. Tallinna linnavalitsuse käik – peatada uute laste vastuvõtmine – oleks justkui käte üles tõstmine: meie rohkem ei oska, meie enam ei jaksa!
Probleem on eskaleerunud pikka aega pärast vanemahüvitise edukat rakendamist, mil lapsi hakkas taas sündima. Vahepeal oli hulk vanu tühjaks jäänud lasteaedu suletud.
2003. aastast on lasteaedades käivate rüblikute arv igal aastal järjest kasvanud keskeltläbi 800–900 lapse kaupa. Mullu aga – hops! 1500 kohta lasteaedades rohkem, aga ikka selsamal pinnal, avati vaid üks uus 150 kohaga lasteaed.
Kuhu need lapsed siis panna, kui järjekord on pikk ja raha uute lasteaedade ehitamiseks pole?
Ma ei ole määruste ummisjalu kummardaja ja olen selle poolt, et statistika ja arvude korrutamise abil tõde teada ei saa. Ma ei ole käinud lasteaedades, millele terviseamet on ettekirjutuse teinud, ega tea, kas tegu on nende kiusukiskumisega.
Terviseamet selgitab, et nõuete taga on uuringud, kui palju peab lapse kohta ruumi olema, et õhk püsiks puhas. Lapsevanematele ilmselt pole võõras tervitada rühmauksel läppunud õhust saabuvat last. Lapsevanemad teavad, kui oluline on lapsele «oma» tunne – oma kapp, oma voodi.
Kuidas mõjub see lastele, kes praegu peavad iga lõunauinaku eel ootama, millises voodikeses nemad täna puhata tohivad? Pole ime, et kevadel muutub üha raskemaks lapse lasteaeda saamine ja paisuvad õhtused jonnituurid.
Mis siis on tähtsam – see, et laps saaks (iga hinna eest) hoitud, või see, et ta saaks hästi hoitud?
Tallinna linnajuhtide suhtumine pole minus seni kordagi tekitanud tunnet, et äkki tõesti jäetaksegi sügisel uued rühmad avamata. Mina ei näe nende silmanurgas murekurdu ega kuule hääles värinat, kui nad ühe suupoolega räägivad hirmust sunniraha ees ja teisega ähvardavad umbes 3000 lapsevanemat tumeda tulevikuga.
Teine pool nii kergelt alla anda ei kavatse, ent selge, et ta ei saa ka ülbelt käsi rinnale risti lüüa ja öelda, et pole meie asi.
Tegelikult on see lihtsalt üks inetu poliitiline vaidlus, milles iga sõnavõtja püüab jälle olukorda endale kasulikuna näidata ja vastast materdada, sest valimisteni on jäänud vähem kui aasta. Ootan põnevusega, kuhu seekord piir tõmmatakse.