Mihkel Mutt: suurem sõltumatus, vähem palagani

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits/Postimees

Palagani on seekord olnud rohkem kui varasemate valimiste eel. Eestlaste õhin kutsuda oma suurimale laululavale maailma levimuusika vanu staare ja peere on teada. Näib, nagu kavatseks meie erakonnad seal varsti kamba peale võõrustada Berlusconit.

Mõistagi on ka nüüd neid, kes valivad esimest korda. Poisid ja tüdrukud kummarduvad südame põksudes e-hääletuse kuva kohale või panevad retrot – poevad valimispunkti kabiini kardina taha.

Aga üldiselt tunduvad meeleolud rabedad ja vahel ka küünilised või hüsteerilised. Näib, nagu oleks valijad kahe vastandliku suundumuse meelevallas. Ühelt poolt rahulolematus oma olukorraga, sest paljudel napib viisakaks eluks vahendeid. Teiselt poolt ei usuta muutuste võimalikkusse valimiste läbi, sest kahekümne aasta jooksul ollakse erakondades üksjagu pettunud. Nähakse, et poliitika on sageli intriigide jätkamine seaduslike vahenditega või egotrip maksumaksja kulul.

Targemad aimavad, et päris õigeid mehi-naisi ehk polegi, vaid asi on süsteemis endas. Oleme ju näinud, kuidas nt eredatest meediaisiksustest saavad tegevpoliitikas peagi tuhmid lüliülemad. Seepärast usuvad vähesed, et kolumnistide partei viiks meid õnnele.

Säärane hoiak kätkeb endas paratamatult skepsist valimiste kui niisuguse suhtes. Siit on võrsunud mitmesugused mõtted kodanikuühiskonnast, otsedemokraatiast, rahvakogust jne. Võiks aga ühes suunas veel mõelda. Alustan kaugemalt. Side valijatega on hea asi, aga kui see muutub otseseks sõltuvuseks, ei ole see enam hea. Nagu teada, muudavad inimesed oma seisukohti väga sageli emotsioonide ajel. Kui rahvaesindaja neile pidevalt reageerib ja neid «kõrgemal pool» väljendab, on tal oht muutuda tõmblejaks, kel oma seisukohti polegi. Muidugi delegeeritakse talle ka rahva seisukohtade esindamine, aga osaliselt delegeeritakse teda ennast, et ta teeks otsuseid n-ö rahvalt konkreetseid suuniseid saamata – kui targem ja kogenum inimene.

Rolli niisuguses kahestumuses peitub mõistlik ja vajalik tasakaal hetkepilgu ja pikema vaate vahel. Praktikas see paraku alati ei toimi. Ka poliitikud ei usu igavest elu. Nad teavad, et poliitikute taevast, mille väravas nende sirgeselgsust ja ausust kaalutaks, pole olemas. Samuti on kõvasti vähenenud selle materialistlik aseaine – püsiv ajaloomälu ja sellest tulenev aumõiste edasikestmine ja -kandumine järeltulijatele, paikkonnale, rahvale jne. Sestap elavad poliitikud sageli üks päev korraga ja tõmblevad meelsasti, et saada uuesti valitud ühes hüvedega, mis poliitmullis elamisega kaasnevad.

Vahemärkus. On siiski pool häda, kui tõepoolest tõmmeldakse, sest see eeldab püsivat (tagasi)sidet rahvaga. Eestis on valitud poliitiku ja teda valinud inimeste edaspidine kontakt teatavasti üsna kaudne. Seetõttu asendab tõmblustele reageerimist süüdimatu jõuluvana mängimine uute valimiste eel (à la «tõstame Emajõe temperatuuri 20 kraadi, nii et Lõuna-Eesti saaks tasuta sooja vett!»).

Võrdleme USA Kongressi kahte koda. Esindajatekoja liige saab kindlalt arvestada ainult kahe aastaga, seejärel läheb ta koht ümbervalimisele. Seepärast sõltub tema oma piirkonna valijate soovidest hoopis rohkem kui senaator, kelle aeg on kuus aastat. Seetõttu võivad senaatorid vähemasti esimesel-teisel aastal ka ebapopulaarseid samme astuda, sest neile jääb neli aastat, et panna rahvas neid unustama või lihtsalt andestama, nii et neil oleks võimalik oma karjääri jätkata. See toimib. Kaks koda täiendavad teineteist.

Siiski tuleks küsida, kas üldse peaks kõik olema valitav, st kas see printsiip pole ühekülgne. Seda enam, et meediaühiskonnas allub poliitika reklaamile ja need, kes tsirkust kaasa ei taha teha, jäävad kõrvale. Rahvas omakorda ei vali naljalt neid, kes ei tõota kullamägesid.

Tõsi, teine äärmus, kui kõik juhtfiguurid lihtsalt määratakse ametisse kõrgemalt poolt, on veelgi kahtlasem. Kui juhtub olema valgustatud monarh või edumeelne klikk, siis on tagajärjed head, aga seda juhtub harva.

Totalitaarsetes võimusüsteemides algab üldjuhul korruptsioon, pugemine ja keskpärasuse vohamine kiiremini kui demokraatias ning tagajärjed on ühiskonnale hullemad kui lausdemokraatliku tõmblemise puhul. Mõlemal süsteemil on puudusi, seetõttu peaksid nad teineteist täiendama. Oleks vaja niihästi valimisi ja referendumeid kui ka seda, et üks osa otsustajaid ei alluks tõmblustele. Sääraseks klassikaliseks mooduseks on kahekohaline parlament, mille ülemkoda pole reeglina rahva poolt valitav.

Paraku kahekojaliste parlamentide hulk maailmas väheneb (kuigi nt iirlased lükkasid äsja referendumil oma ülemkoja likvideerimise tagasi). Tavaliselt on põhjenduseks mõttetud lisakulud ja funktsiooni puudus, dubleerimine. Kui ülemkojal on vetoõigus, siis venitab see töötegemist, kui seda pole, on tegemist jututoaga.

Kuna mitmed heaoluühiskonnad on suhteliselt stabiilsed ja neis puuduvad karjuvad vastuolud, siis võiks arvata, et riigieelarve ja mõne uue seaduse vastuvõtmiseks piisab tõepoolest ühest kojast.

Siin on aga üks nüanss. Paljudes maades on täheldatav tendents, et seadusandlik võim muutub üha formaalsemaks ning tegelik võim ja vastutus hakkavad libisema täidesaatva haru kätte. Sest kuigi ka viimase esindajad on valimistulemustest sõltuvad, siis ikkagi tervikuna (valitsuse moodustavad valimised võitnud erakonnad), aga mitte üksikisikutena. Neid määratakse ametisse ja nad sõltuvad valijate hetkemeeleoludest suhteliselt vähe. Ministrid roteeruvad ja nende karjäär võib olla pikem kui puht parteipoliitikul. Nii et taas puutume kokku vajadusega olla valijate meele järele.

Ülemkojal võib olla väärtusi, mis ei torka silmagi. Briti lordide kojast tervikuna ei sõltu pea midagi, aga selle liikmed on vabad ümbervalimiste hirmust ja seetõttu toimuvad just ülemkojas sageli sisulisemad vaidlused ja tõsisemad arutelud kui alamkojas.

Eestis võiks kõnesse tulla muidugi üksnes kahekojalise parlamendi pehmem variant, mille kompetentsi maksimumiks oleks seaduseelnõude algatamine. Mitte mingil juhul seaduste blokeerimine, sest siis ei jõuaks riigikogu oma tööga tõepoolest kuhugi. Aga ma ei arvesta tõsiselt isegi sellise variandiga. Rahvas hõikaks kohe, et milleks veel üks kamp priisöödikuid. Liiati ei hakka keegi põhiseadust muutma, sest vaevalt tahavad need 101 kedagi enda kõrvale. Aga arutleda võiks ometi.

Sest vahel tundub, et vaja oleks midagi, mis erineks niihästi prominentide meediakirjutistest, stuudiosaadetest, presidendi jt nõukodadest ja ümarlaudadest, samal ajal ka rahvakogust (kuhu paratamatult hakataks inimesi samuti valima). Mis oleks neist jõulisem. See oleks vähem kui ülemkoda ja rohkem kui «spetsialistide kunstinõukogu». (Kui ülemkoda oleks juriidiliselt Riigiselts, siis see, millest mina räägin, oleks seltsing.)

Selle kujuteldava inimkogumi töökoormus oleks teine kui riigikogulastel ja nad ei peaks kaugeltki olema niimoodi tasustatud ega muude privileegidega varustatud. Ei hakka spekuleerima, kes täpselt peaksid sinna kuuluma. Aga tavakohaselt näiteks ülikoolide rektorid, sõjaväe ja usulahkude, vähemusrahvuste, loome- ja ametiliitude, majandusharude jne esindajad.

Ja osa lihtsalt määratakse oma vaimse kaalukuse tõttu. Massivalimised pole parimate välja selgitamise imefilter. Oleks vaja mehhanismi, mis seda täiendaks ja tasakaalustaks. Inimestel on õigus valida, keda nad tahavad, aga ühiskonna enda huvides peaksid tema käekäigus kõrgeimal tasemel kaasa rääkima ka need, kelle kompetentsus ja/või tarkus on valimistetagi väljaspool kahtlust ning kel oleks võimalus jääda reaalselt sõltumatuks.