Lavastaja Margo Teder, kelle käe all jõudis äsja lavalaudadele Eesti netipõlvkonna aineline tükk, kirjutab, et ehkki noorus näib hukas olevat, saavad nad valikute virvarris ometi hakkama.
Margo Teder: avameelselt netis sündivast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Internetil on omadus nii head kui halba mastaapselt võimendada. Lisaks ei tunne veeb olulisi ajalisi ega geograafilisi piiranguid. Inimsuhetes tekkivad probleemid on reaalses elus sageli mingil moel kohapeal ja suhteliselt kiiresti lahendatavad. Ning näost näkku suhtluses saadud negatiivsed emotsioonidki ununevad tasahilju.
Ent kui samad traumeerivad olukorrad ja suhted jõuavad edasi internetti või sünnivadki eos seal, võib momentaanselt tekkiva «publiku» hulk ja tagasiside teha väikesest vääritimõistmisest totaalse suhtekriisi. Veel aastaid hiljemgi võib kes iganes need solvumist tekitanud sõnad, avameelsed fotod või piinlikud videod netiavarustest üles leida...
Koolikiusamisest vabanemiseks oli varasematel aegadel üks võimalusi viia kiusatav üle mõnda teise kooli. Kuidas aga vabaneda kiusajatest mõnes noorte hulgas popis sotsiaalvõrgustikus? Eestis on olnud piisavalt juhtumeid, kus karile jooksnud suhtes maksavad täiskasvanud teisele poolele kätte näiteks libakuulutuste avaldamisega geiportaalis või intiimteenuste rubriigis.
Rääkimata populaarsete meediakanalite anonüümsetest veebikommentaariumidest, kus labane sõim ja tigedad solvangud on kahjuks igapäevased nähtused.
Noored on eriti tundlikud. Seetõttu on veebis sündinud ahistamine viinud Eestis vähemalt ühe noormehe enesetapuni ja tekitanud paljudele eluks ajaks painama jäävaid komplekse. Kardetavasti ärgitanud nii mõnegi ohvri puhul üles ka haiglase kire teha teistele sedasama.
Kõige kurvem on seejuures, et kui vanemad isegi teavad või aimavad enamikku internetis oma lapsi varitsevatest ohtudest, ei oska või ei julge nad sageli midagi ette võtta. Ei psühholoogilises ega tehnoloogilises plaanis. Kui BCS Koolitus meie poole pöördus, et noortega sel teemal teatri kaudu rääkida, olime kohe valmis julge ideega kaasa minema.
Alustasime «Netis sündinud» näitemängu loomist koolide külastamisega. Üritasime foorumetenduse meetodit kasutades teada saada, mida noored teavad interneti ohtudest. Palju abi oli seejuures spetsialistide nõuannetest, kes aitasid meil kohe fookustada olulisematele probleemidele.
Selgus, et noored on küll enamikust ohtudest teadlikud. Ning et tegelikult pole nende probleemid sugugi uued. Samamoodi nagu varasemad põlvkonnad, tahavad nüüdisaja noored olla erilised, vajavad tähelepanu, püüavad olla õiges kambas.
Noored rääkisid meile olukordadest, mida nad olid kogenud või kuulnud. Teatritrupi ülesanne oli vormida sellest näitemäng ja lavastus. Meie eesmärk pole olnud luua dokumentaaldraamat, vaid teha lavastus, milles sisaldub ka meie kunstiline vaatenurk teemale «noored ja interneti ohud». Me ei ürita jagada õpetussõnu, kuidas peaks käituma. Kindel eesmärk on aga näidata virtuaalkeskkonda võimalikult reaalsena, teatraliseerida virtuaalsus.
Iga põlvkond küsib järeltulijate sirgudes seda küsimust taas ja taas. Mis juba iseenesest annab suurema osa vastusest koos küsimusega ette ära. Arvan, et noorus kohaneb alati oludega, mis eelnev põlvkond on neile loonud. Tänapäeva noorte vanemad olid õnnelikud, kui said videokasseti abil omale kino koju tuua ning juhtmeta telefoniga rääkida. Kuid sellest punktist on elu ammugi edasi liikunud. Uus põlvkond elab infotehnoloogia ajastul. Seda, kuidas elada, õpetab nüüd peale isa, ema ja kooli ka kogu maailm.
Teadmised ei pea internetis mitte üksnes olema pakendatud huvitavalt, vaid ka meelelahutuslikult. Vaimukalt on selle nähtuse tagajärjel tekkinud hoiaku kokku võtnud vana kooli ameerika kirjanik Kurt Vonnegut: «Kui faktid polnud naljakad või hirmutavad või ei teinud sind rikkaks, siis käigu nad kuradile.» («Hookuspookus»).
Noorus on mõneti hukas, aga «Netis sündinud» loos püüame me selle hukatusliku põlvkonna probleeme näidata ajas muutumatuna.
Võtkem näiteks arvutimängud ja poisid. See on maailm, mille võimalused on pea piiritud. Olemuslikult on tegu aga nn jalgpalli fenomeniga, mis on kandunud netti. Nii jalgpall kui ka arvutimängud haaravad poisse ennastunustavalt kaasa, pakkudes maailma, kus võideldakse, kus käib heitlus ja selgitatakse välja parim.
Või siis suhtlusvõrgustikud, kus tüdrukud agaralt toimetavad. Suhted ja suhtlemine on tüdrukutel läbi aegade peamine. Internet annab sellele meeletult avarad mõõtmed, aga netis sündinud põlvkond siiski ei kaota pead, vaid enamikul juhtudel suudavad end kontrollida ja muretsevad pigem oma vanemate hulljulgete postituste pärast.
Usun, et Facebook ja muud sotsiaalvõrgustikud ei tee inimest lolliks, vaid annavad tohutu lisavõimaluse suhtlemiseks. Niisugust vastutust pole noortel kunagi varem olnud, et iga vabalt välja lipsanud mõte siseneb ruumi, kus võib olla sadu ja miljoneid kuulajaid.
Netis sündinud põlvkond ongi kogu aeg netis – tänu nutitelefonidele. Erisus eelmiste põlvkondadega ongi see lisavidin, uus tehniline asi. Samas tuleb tõdeda, et see ei takista noortel reaalses elus toime tulla.
Lavastust ette valmistades adusime, missugune erinevus on valikuvõimalustes, mis olid näiteks paar aastakümmet tagasi ja nüüd. Tänapäeva noortele paisatakse meeletult valikuid. Kaasaeg annab rohkesti võimalusi valikuteks ja neid ei ole kerge teha.
Samas, kes muu kui noored peavad olema need, kes kompavad piire. Piire, mis näitavad meie tõelist palet. Kui omal ajal oli noortel näiteks valikuteks hakata punkariks, diskotajaks või rokkariks, siis nüüd ole kes tahad.
Kuigi grupikuuluvus tekib alati, siis netis sündinu võib ka kuuluda gruppi üksik hunt, mis on väga cool. Mulle isegi tundub, et kui totaalne vabadus kipub ahistama vanemat generatsiooni, siis netis sündinud põlvkond näib hakkama saavat, kuid loomulikult tekib ikka ja jälle vääratusi. Samas erinevus eelmise põlvkonnaga on see, et olukorras, kus on meeletult valikuvabadusi, polegi nagu põhjust revolutsiooni teha, sest õigupoolest konflikti ei ole.
Kuigi meie lavastuse otsene sihtrühm on koolinoored vanuses 12–16 aastat, on väga oluline samadel teemadel rääkida ka nende vanematega. Kindlasti ei suuda me seda teha oma piiratud mängukava raames, kus publikut ootame klasside kaupa.
Aga kindlasti vajaksid ka lapsevanemad vastuseid küsimustele, kuidas suhelda oma arvutiekraanile kleepunud pilguga võsukesega. Kas ja kuidas osaleda tema sõpruskonna sotsiaalvõrgustikus? Milliseid filtreid panna laste vidinatele? On üldse oma laste internetikasutuse järel vaatamine eetiline või on tegemist nuhkimisega?!
Noorsoolavastus «Netis sündinud» esietendus 3. oktoobril ja seda mängitakse 30 korda Eesti eri paigus. Draamateksti autor Kristiina Jalasto, lavastaja Margo Teder, kunstnik Iir Hermeliin ja helilooja Jarek Kasar.