Juhtkiri: tühi demagoogia mingu kõrvust mööda

Riigikogu valimised on alles tuleval kevadel, kuid valimisvõitlus algab juba praegu. Ent see võitlus pole, vähemalt mitte veel, sisuline, vaid kantud eneseupitamisest ja vastaste halvustamisest.

Nii saatis eile üks ministeerium laiali pressiteate, kus kuulutas, kui suure summaga tema minister lasterikkaid peresid toetab. Õilsameelne liigutus, kuid perepoliitika ei kuulu tegelikult selle ministri haldusalasse. Ent olles valitsuskoalitsioonis, ei saa erakond jätta juhtfiguuri kaudu loorbereid lõikamata.

Teine suurerakond alustas juba eelmisel nädalal vastaste liidreid ründava kampaaniaga ja nüüd plaanib 1. mail oma töötajad käsu korras Toompeale valitsuse vastu meelt avaldama saata. Olgu öeldud, et kõnealuse erakonna puhul pole enam tegemist millegi üllatavaga – see ongi nende käitumisviis.

Väiksemad erakonnad, kellel pole pääsu maksumaksja rahakraanide juurde ja kelle enese allikad on üsna kuivad, on aga asunud niisama aktiivselt sebima ja sekeldama, et pildil püsida ja oma olemasolu meeles hoida.

See kõik on alles algus. Järgnevate kuude jooksul tuleb ilmselt ja kahjuks veel palju sellist, millel sisuliste aruteludega mingit pistmist pole, kuid millega tahetakse valija tunnetele rõhudes hääli koguda. Iga valija peaks siinkohal meeles pidama, et tunnetest hoolimata tuleks valimisotsused teha ikkagi sisulistest küsimustest lähtuvalt.

Nii nagu tulemust, saab valija mõjutada ju ka valimisvõitlust. Mitmed valimised järjest on kurdetud, et erakonnad ei räägi Eesti elu tegelikest probleemidest. Ent erakondadel puudub selleks motivatsioon, kui on selge, et valijale piisab ainult vastase maapõhja tampimisest, skandaalidest, tunnetest ja rahalubadustest. Viimased olid eriti populaarsed eelmistel, 2007. aasta riigikogu valimistel.

Nüüd erakonnad enam raha lubada ei saa, Eesti riik vajab edasiseks arenguks palju sisukamat valimisdebatti, kui oleme seni näinud. Kuidas suudavad Eesti ettevõtjad kohaneda muutunud majanduskliimas ja mida teeb riik nende toetamiseks? Mida teha haridussüsteemiga, et Eesti inimesed suudaksid konkurentsis püsida? Kuidas saadakse hakkama masu tagajärgedega? Need on ainult mõned küsimused, mida siiani on esitanud teadlased, kuid millele poliitikud vastuseid pakkunud pole.

Vastused neile ja veel paljudele teemadele peaksid aga aitama valijat otsuse tegemisel. See, kui üks erakond aina korrutab, et teised on halvad, ja teine erakond korrutab, et meie tõime euro, ei vii Eesti elu edasi. Valija lasku need sõnumid oma kõrvust mööda ja keskendugu tuleviku-teemadele.