Õiguskantsler Indrek Teder kinnitab, et mõistab eelnõu algatajate soovi kaitsta peale eesti ka teiste siinsete rahvaste kultuuri, ent pole kindel, et selleks tuleb põhiseadust muuta.
Indrek Teder: mängud põhiseadusega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti ühiskonnas ei ole pälvinud erilist tähelepanu, et 19. aprillil, äsjaste tuhapilvede varjus, esitasid 68 parlamendisaadikut kehtiva põhiseaduse muutmise ettepaneku.
Nimelt leiavad eelnõu esitanud riigikogulased, et eesti ja teiste rahvaste kultuuripärand vajab põhiseaduse tasandil kaitset.
Esitatud eelnõu kohaselt tuleks põhiseadust täiendada paragrahviga 53 1 järgmises sõnastuses: «Igaüks on kohustatud hoidma nii Eesti kui teiste rahvaste kultuuri pärandit.
Riik ja omavalitsused toetavad kultuuriväärtuste ennistamist ja kaitsmist.» Esmapilgul paistab see igati positiivse algatusena. Aga kas põhiseaduse muutmine sellisel kujul ikka on positiivne, kui me soovime põhiseaduse stabiilsust?
See eelnõu pole äsjane. Ligikaudu aasta tagasi esitasin riigikogu põhiseaduskomisjonile sama eelnõu kohta oma seisukoha, milles viitasin põhiseaduse muutmise küsitavusele. Põhiseadus on abstraktne õigusakt, milles sätestatud põhimõtteid ja mõisteid tuleb tõlgendada ja sisustada järjepidevalt.
Pole vajadust põhiseadust kergekäeliselt täiendada või muuta. Eraldi rõhutasin, et kehtiva põhiseaduse napp sõnastus ja n-ö üleregulatsiooni puudumine on omaette väärtus, mis tagab põhiseaduse paindliku kohaldamise. Ehk lihtsamalt öeldes – põhiseaduses ei pea kogu Eesti elu kirjas olema, see sätestab meie omariikluse algpõhimõtted.
Samuti märkisin, et selline säte võib koormata riigieelarvet ettenägemata viisil. Ei ole välistatud, et teatud juhtudel tekib isikutel subjektiivne õigus nõuda riigilt või kohalikult omavalitsuselt toetust kultuuripärandi ennistamiseks või kaitsmiseks.
Pikalt praktiseerinud juristina võin kinnitada, et ka vägagi ideelised asjad kipuvad ikka libisema raha pinnale. Sellisel juhul, arvestades ühiskonnas domineerivat loosungit «raha ei ole», tuleks hakata seda ju kelleltki ära võtma.
Aga kellelt?
Mõistan ja tunnustan eelnõu algatajate soovi säilitada ja kaitsta kultuuripärandit. Aga kui kultuuripärandi säilitamiseks on vaja muuta seadusi, on ju saadikutel selline võimalus olemas. Ehk on probleem hoopis olemasolevate seaduste mittetäitmises?
Neile küsimustele saaks vastata pärast meie kultuuripärandi ausat revisjoni ning analüüsi, kas ja kuidas oleks vaja muuta seadusi või parandada seaduste täitmist. Kohatist hoolimatust ja rahapuudust, mis on lubanud mõnelgi muistisel hävida, ei saa ravida põhiseadust muutes.
Kuna ülikõrgel põhiseaduse tasandil sõnaselgelt esile toodud soov hoida teiste rahvaste kultuuripärandit on innovatiivne, võivad põhiseaduse sellise täiendamisega tekkida tulemid, mida eelnõu esitajad ei ole tõenäoliselt ette näinud.
Vastavalt Eesti põhiseaduse preambulile on Eesti omariikluse eesmärk tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See põhimõte läbib kogu põhiseadust.
Esitatud eelnõuga võib muutuda eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise ülioluline sõnum, kuna eesti kultuuri kõrvale tõstetakse võrdväärsena kõik muud kultuurid.
Seega: kas eelnõu saaks vaadelda ka ühele põhiseaduse aluspõhimõttele – eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise põhimõttele – uut sisu andvana ehk rahvusriikluse põhimõttest loobumisena või selle põhimõtte muutmisena?
Kas sellest põhimõttest loobuda või seda põhimõtet muuta oleks ikka õige? Selline ülioluline aspekt peaks olema laiapõhjaliselt läbi arutatud ning tõenäoliselt ka rahva seas hääletatud. Samuti kerkib küsimus: mis on meie omariikluse aluspõhimõte, kui senist eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimist muudetakse?
Tõenäoliselt ei ole eelnõu algatajad selle ettepaneku laialdasemat mõju ja tähendust analüüsinud. Põhiseadus on elus õigusakt, mis elab ja areneb läbi tõlgenduste. Juhul kui eelnõus sätestatu vormub põhiseaduse sätteks, võib see anda ka üllatuslikke ja ettearvamatuid tagajärgi, sealhulgas muuta põhiseaduse olemust.
Põhiseadus on meie igikestva omariikluse alusdokument. Põhiseadus on terviklik ja toimiv, sellel rajaneb kogu õigussüsteem. Põhiseaduse muutmisel peaks eelistama konservatiivsust – kui on võimalik, siis mitte muuta põhiseadust. Toimiv ja terviklik põhiseadus on omaette suur väärtus.
Ent ma ei taha põhiseaduse muutmist ka absoluutselt välistada. Põhiseadus ei ole jäik dokument, milles mis tahes muudatuste tegemine peaks olema igal juhul lubamatu.
Kuid muudatus on võimalik ainult siis, kui seda on põhjalikult ja pikalt kaalutud ning ilma selleta meie riik enam kuidagi edasi minna ei saa. Ning majanduslangus ei ole kindlasti parim aeg riigi põhiseadust muuta.
Praktilistele probleemidele peaks püüdma leida lahendusi eeskätt olemasoleva põhiseaduse raames, tõlgendades ja kohaldades juba olemasolevaid norme.
Aktsepteeritav ei ole põhiseaduse käsitlemine pelgalt riigi tehnoloogilise eeskirjana, mida kas subjektiivsest mängulustist, tehnoloogilistel kaalutlustel või muul mööduval põhjusel peaks kergekäeliselt muutma.
Kirvega kurge püüdes võime kahjustada riikluse alusdokumendis – kehtivas põhiseaduses – sisalduvat kompromissi, mis on õrn, kuid mis ühiskonnas toimib.
Seega – kas on ikka mõtet mängida põhiseadusega?