Alar Karis: ülikoolid – kuidas edasi?

Tartu Ülikooli rektor Alar Karis. Foto: Margus Ansu

Tartu Ülikooli rektor Alar Karis kutsub arutlema akadeemiliste valitsemismudelite üle, et leida ülikooli toimimiseks Eesti oludes sobiv viis. Selleks on ülim aeg, sest väsimuse ja ebakindluse märke on ka ülikoolides palju.

Hiljuti avaldatud «Eesti inimarengu aruande 2009» läbiv teema on seotud Eesti suutlikkusega hoida, arendada ja efektiivselt kasutada niigi nappivat inimvara oludes, kus majanduskriis on kärpinud riigi rahalisi võimalusi ja tööpuudus on pannud proovile kümnete tuhandete perede toimetuleku. Kuidas edasi – see on küsimus riigi ja kogu rahva jaoks.

Kuidas edasi – see on kindlasti küsimus ülikoolide jaoks, sest riigi areng sõltub paljuski hariduspoliitilistest, ka kõrghariduspoliitilistest valikutest, mida riigis tehakse. Kui aruande autorite sõnade järgi iseloomustab Eesti vaimset keskkonda surutis, tardumus, väsimus, ebakindlus ja vähene avatus maailma ning pinged juhtimises, siis on muretsemiseks piisavalt põhjust.

Tuleb küsida, kas ka ülikoole kui üht riigi arengumootorit iseloomustavad väsimus, ebakindlus ja vähene avatus või on ülikoolidel olnud võimalik kriisi ja sellest tulenevat ebakindlust vältida. Vaevalt saab viimane väide tõsi olla, sest ülikool ei saa eksisteerida irdi ühiskonnast. Ühiskonnas toimuv transformeerub nii või teisiti ülikoolidesse ja mõjutab omakorda seal tehtavaid valikuid.

Debatt massikõrghariduse ja haridusele ligipääsu teemadel on viidanud sellistele küsimustele nagu ülikoolide roll, nende valitsemine, juhtimine ja akadeemiline vabadus. Debattides on võrreldud ülikoole lähemal ja kaugemal, otsitud sarnasusi ja erisusi, leitud argumente oma valikute toetamiseks.

On selge, et oma arengu käigus puutub suurem osa ülikoole nii või teisiti kokku kriisidega, olgu siis tegemist majanduskriisis toimimise või juhtimiskriisiga. Juhtimiskriisid tulenevad enamasti ülikoolide otsustuskogude huvide hajususest, paratamatusest toime tulla kitsamates rahastamisoludes, aga ka akadeemilise elu olemusest ja ülikoolide vajadusest reageerida maailma muutustele. Ammu on selgeks vaieldud see, et muutused, mis kantud igapäevaelu pakilistest vajadustest, ei saa kanduda ülikooli ehk teisisõnu pole ülikool koht, kus lahendataks praeguse tööturu probleeme.

Kui ühiskonda iseloomustab tardumise ja haldussuutmatuse pitser, kas võime seda öelda ka ülikoolide kohta? Kas võime rääkida juhtimis- või valitsemiskriisist ülikoolides? Tõenäoliselt, sest siin-seal pole tudengid rahul õppetööga, aeg-ajalt kostab bürokraatlikku töökorraldust kritiseerivaid hääli akadeemilisest maailmast, teadlased pole rahul, sest nende töö hindamise alused on vaieldavad ja arvestavad vähe eriala erisusi, ülikoolide ametnikud tajuvad adekvaatse teabe liikumises takerdumist jne. Probleeme ülikoolides jagub, kuid kindlasti pole see Eestile ainuomane.

Kas aitaks ülikoole selgem valitsemine – otsuste ja vastutuse jagunemine? Valitsemise mõistet ülikoolide kontekstis on püütud selgitada erinevaid definitsioone kasutades, ent kokkuvõtlikult taandub kõik lihtsale, kuid keerulisele küsimusele: kes teeb millise otsuse? Kui otsuse teeb otsustuskogu, siis otsuse taga peab olema võime otsust ellu viia. Otsuse ellurakendamine ja vastutus selle eest saab alati olla vaid personaalne.

Arusaadavalt on maailmas palju ülikoolide juhtimismudeleid ning eri huvigruppide vaatenurki, kuid põhimõtteliselt on tegemist kahe vastandliku arusaamaga, kus telje ühes otsas on seisukoht, et ülikool on õpetlaste kogukond, kes suunab iseenda tegevust konsensuse alusel ja on juhatatud peamiselt tseremoniaalsete funktsioonidega primus inter pares’e poolt.

Telje teises otsas on arusaam, et tänapäeva ülikool on nüüdisaegne organisatsioon, mida juhib tugev välisliikmetega juhtorgan ja suur osa võimu ja vastutust on delegeeritud keskastme juhtidele.

Enesest mõistetavalt ei ole ükski ülikool maailmas valitsetud ja juhitud eeltoodud kahe äärmusliku näite alusel, vaid on leitud kuldne kesktee sõltuvalt institutsiooni vanusest, ajaloost, eesmärgist ja strateegiast. Lisaks sellele sõltub valitsemismudel erinevate huvirühmade arusaamast, kui sobiv või töökindel üks või teine mudel on.

Mitmed kaugemate ja lähemate riikide ülikoolid on asjad selgeks rääkinud ja otsused teinud. Soome hiljutise ülikoolireformiga muudeti muu hulgas ka ülikoolide juhtimis- ja rahastamispõhimõtteid. Taani, Rootsi, Austria ja Norra, ka Leedu on läinud paindliku juhtimismudeli teed. Meil on see aeg veel ees, õigupoolest pole diskussioon selle üle veel alanudki.

Pöördugem lähiajalukku. 1995. aastal  võttis riigikogu vastu ülikooliseaduse ja järgmisel aastal Tartu Ülikooli seaduse, mis põhines 1925. aasta seadusel. Uue redaktsiooni vastuvõtmisest on möödunud pea viisteist aastat ning Eesti riigi ja Tartu Ülikooli elukorraldus on pärast seda palju muutunud.

Toonase ülikooliseadusega said Eesti ülikoolid laialdase autonoomia. See tähendab aga, et ülikooli juhtimine on jäetud suuresti ülikooli enda asjaks. Üliõpilaste vastuvõtt, akadeemiliste isikute valimine on ülikoolide otsustada. Otsustada saab ülikool küll oma raha kasutamise üle, kuid Eesti riik rahastab ülikoole sihtotstarbeliselt. Kuid lisaks õppe- ja teadustegevusele kuulub ülikoolidele hulk kultuurilooliselt väga väärtuslikku vara, mille haldamine nõuab lisakulutusi ja riigi tuge.

Veelgi enam, ülikool pakub avalikke teenuseid kõigile kodanikele, näiteks botaanikaaed ja ülikooli muuseumid. Ka ülikooli raamatukogu külastajatest on üle poole väljastpoolt ülikooli.
Kas siis Eesti ülikoolide senine valitsemismudel ei toimi, võite küsida. Tõsi on, et ülikoolide juhtimine suurte otsustuskogude kaudu pole piisavalt kiire, paindlik ega tõhus.

Tartu Ülikooli juhtimise nüüdisaegsemaks muutmiseks ja rahvusülikooli rolli täpsemaks määratlemiseks hakati uue seaduse redaktsiooni ette valmistama juba 2006. aastal. Tol korral peeti seaduse uuendust ennatlikuks ja jäädi ootama paremaid aegu. Haridusminister on nüüd taas kokku kutsunud töörühma, kus seaduse uut varianti arutama asutakse.

Nüüdisaegset juhtimismudelit on võimalik mitmeti lahendada, kuid kindel on see, et ülikooli juhtimises peaks olema õiguste, kohustuste ja vastutuse tasakaal selgem ja huvide konflikte juhtimisotsustes märksa vähem. Uute põhimõtete järgi võiks ülikooli juhtida nõukogu kui kõrgeim otsustuskogu, mis koosneks näiteks 11 liikmest. Liikmed nimetaks vabariigi valitsuse ettepanekul riigikogu.

Nõukogu liikmetest viis oleksid akadeemilise maailma esitatud, kuus liiget määraks riik. Et vältida ülikoolide politiseerimist, ei tohiks ega saaks ülikooli nõukokku kuuluda tegevpoliitikud. Liikmete kaasamine otsustuskogude töösse väljastpoolt ülikooli looks parema sidususe ühiskonnaga.

Uute põhimõtete järgi juhiks akadeemilist maailma senat, mis esindaks tasakaalus ülikooli eri valdkondi ja üliõpilasi. Senati kui akadeemilise maailma esindajatest koosneva otsustuskogu roll on ülioluline, sest õpetamise ja teaduse üle saavad otsustada vaid need, kellel on selleks pädevust.

Rektori kui tippjuhi määraks viieks aastaks ametisse nõukogu akadeemilise kogukonna esitatud kandidaatide hulgast. Teaduskonna nõukogud oleksid akadeemilised otsustuskogud, teaduskonna akadeemiline liider oleks dekaan.

See on üks võimalikke variante, kuidas ülikooli valitseda võiks. Teid on teisigi, kuid nende üle tuleb diskuteerida. On aga selge, et kompleksne suurte komiteede ja komisjonide struktuur ei saa praegustes tingimustes olla tõhus, nii nagu ei tööta ka ülikooli autoritaarne juhtimine.

Ebaselgus valitsemises ja rahastamises muudab kõik Eesti ülikoolid ühesugusteks kõrgharidusasutusteks, kelle missiooni ja rolli on võimatu eristada. Siit tuleneb võõrandumine, ülikooli inimeste ja toetajate eemaldumine oma ülikoolist.

Kutsun üles osalema aruteludel akadeemiliste valitsemismudelite üle. Iga pädev arvamus on väärtuslik, sest otsustama, kuidas minna edasi, peavad ülikoolid ise koostöös akadeemilise maailma ja riigi seadusloomeorganitega.

Mujalt head varianti üle võtta pole võimalik, sest ülikoolid on erinevad, riigid ja neis valitsevad tingimused on erinevad. Nii nagu pole mõistlik valitsemismudelit importida, pole mõtet ka loota, et väljatöötatav variant võiks sobida kõigi Eesti ülikoolide tarbeks. Igal tuleks leida oma tee, aga aeg tänapäevaste valitsemismudelite juurde suunduda on küps. Õigupoolest on see ülim aeg, sest väsimuse, ebakindluse ja endasse sulgumise märke on ühiskonnas ja ülikoolides piisavalt.