Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vello Vikerkaar: svammid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Corbis/Scanpix

Keeruline on olla ametnik. Neil on nii palju vastutust.» Ma parafraseerin rahandusministeeriumi kantslerit Tea Varrakut 5. aprilli telesaatest «Vabariigi kodanikud», kus ta kaitses riigisektori palku ajakirjanik Vallo Toometi kriitika eest.

Kolumnist Vello Vikerkaar on Kanada päritolu endine sõjaväelane. Eestisse tuli ta 1992. aastal. Tema sulest on ilmunud eestikeelne lühijuttude kogumik «Pikk jutt, sitt jutt» (Eesti Ekspress, 2009). Tal on oma ajaveeb vellovikerkaar.blogspot.com. | FOTO: Pm

Toomet märkis hiljutises Eesti Päevalehe kolumnis, et riigisektori palgad on keskeltläbi kolmandiku võrra suuremad kui erasektoris ja et vastavalt majandusministeeriumi ­uuringule soovib ainult 12 protsenti Eesti õpilastest töötada erasektoris.



Varrak kordas sõnu «see on keeruline» nii palju kordi, et see kõlas lausa mantrana. Toomet istus tema kõrval ja kuulas kannatlikult. Aga ta ei paistnud olevat veendunud.



Põhja-Ameerikas üles kasvades vaatasime me riigiametnikele ülalt alla. Me pidasime neid parasiitideks või svammideks. Need riigiametnikud, keda ma tundsin, ei olnud laisad, aga kindlasti ei olnud nad ka ambitsioonikad.



Enamik paistis otsivat mugavat, riskivaba töökohta, kus saaks kaheksa tundi täis istuda ja teenida korralikku palka, ilma et peaks suurt millegi eest vastutama. Ameerikas käibib riigisektori kohta nali, et meessoost riigiametnikul pole võimalik tööd kaotada, kui teda ei tabata just voodist surnud tüdruku või elusa poisiga. Töökoha säilitamise osas saab ainult Vatikan teha parema pakkumise.



Olles veetnud suurema osa oma karjäärist Põhja-Ameerika töökeskkonnas, kus kehtib põhimõte «sööd seda, mille oled ise tapnud», pole üllatav, et mu poolehoid kuulub Toometi seisukohale. Vabakutselise kirjamehena Eestis – de facto ja de iure eraettevõtjana – asun ma libertaarlikel seisukohtadel, kui asi puudutab riigiaparaadi suurust.



Lootes Toometile toetust pakkuda, asusin uurima enda arvates teist äärmust, nimelt Ameerikat, kus töökoha-darvinism on ehk maailma halastamatuim ja kus tunnistades, et töötad valitsuse heaks, ei kogu just palju sõpru.



Kuid Ameerika olukord on peaaegu sama masendav. Ajakiri Reason kirjutab, et Cato instituudi hiljutise uuringu kohaselt on avaliku sektori töötajate keskmine tasu 1,45 korda kõrgem kui erasektoris. Ühe teise uuringu kohaselt oli 2009. aastal palgavahe USA avaliku sektori töötajate kasuks 34 protsenti ja lisatasude puhul lausa 70 protsenti.



Kuid erinevalt Toometi viisakast kannatlikkusest Eesti riigisektori kohtlemisel ei kõhkle ameeriklased heitmast riigiametnike pihta kõige teravamaid ja raskemaid kive.



Järgmine kommentaar väljendab paljude tundeid: «... riigiametnikud [olid] kõige laisemad persenühkijad, keda ma kunagi olin näinud, huvitatud ainult vastutuse enda õlult äralükkamisest, enda koha kaitsmisest ja siseintriigidest... nad ei suutnud isegi sõnadesse panna, mida nad iga päev teevad. Juhtkond oli täiesti käpardlik, kuid metsik oma positsiooni kaitsmisel ja valmis nõrgemaid kaaslasi bussi alla tõukama.»



Mulle ei tekita mingeid piinu näha, et head juhid teenivad head raha, töötagu nad siis riigi- või erasektoris. Samuti on selge, et avalik sektor on suurem ussipesa kui erasektor, sest üldjuhul asendub seal kasumimotiiv vajadusega teha nägu, nagu oldaks oluline ja tähtis. Seepärast peab iga riigisektoris karjääri tegev juht kindlasti olema hiilgav poliitik, ja tahaks loota, et hea ka oma töös.



Ma pean samuti igati õigeks, et Eesti Energia juht Sandor Liive saab rohkem palka kui president Toomas Hendrik Ilves. «Maksad pähkleid, saad pärdikuid,» ütleb ameerika vanasõna.



Mul pole mingit probleemi ette kujutada, et keegi võib tahta vabariigi presidendiks mõnel muul põhjusel kui raha, ent ma suhtuksin äärmise kahtlusega kõigisse, kes väidavad, et soovivad juhtida energiakompaniid kohusetundest isamaa ees. Ja on ütlematagi selge, et inimene, kes liigutab miljardeid kroone Harju keskmise palga eest, on kindel korruptandi kandidaat.



Loomulikult mulle ei meeldi, et riigisektori töötajad teenivad keskmiselt enam kui erasektoris. Risk ja vastutus peaks tagama väärilise tasu, aga kui kolmandiku võrra enam saab teenida peaaegu riskimata, siis ei tundu see üldse õiglasena.


Kuid märksa häirivam on riigiametnike arv Eestis.



Statistika kohaselt, mida mulle lahkelt jagas üks kolleeg Postimehest, töötab Eesti riigisektoris 155 500 inimest ehk 23,7 protsenti tööjõust. See tähendab, et iga neljas inimene, kes tänaval vastu tuleb, on, kui otse öelda, ülalpeetav.



Põhimõtteliselt oleme ju meie, need ülejäänud, otsustanud, et just neil inimestel on vaja teenida meist kolmandiku võrra rohkem, et nad kannaksid hoolt meie huvide eest. Ja see on see, mis mulle probleeme tekitab: üks neljast. Kas e-riigi üheks eeliseks ei peaks olema rohkem e-d ja vähem riiki?



Ei, ma ei taha, et mu last õpetatakse interneti kaudu, ja ma olen rahul, et mu maksuraha läheb õpetajate palkadeks, kui kriminaalselt ja häbitult madalad need ka pole.



Aga riik, mis on olnud nii nutikas, et isegi valida ja makse maksta saab interneti kaudu, peaks ju ometi suutma kõiki neid tehnoloogiaid rakendada ka kalandusosakonnas, mis vähemalt veel eelmisel aastal nõudis lõhepüügiloa taotlejalt tööluusi tegemist, et jõuda kella 9 ja 17 vahel Viljandi maanteele, kus juhul, kui kalandusosakonna töötaja polnud parajasti haigeks jäänud, kirjutas ta taotleja nime käsitsi loa peale.



Ma ei tahtnud rikkuda tuju selle teema tõstmisega kalandusosakonnas, aga mulle tundus, et selle asja juures võiks oma rolli etendada ­e-riik, nii et ametniku saaks lahti lasta või, mis veel parem, saata jõe äärde, kus tal oleks korraga võimalik kaitsta Eesti loodusressursse ja hankida isegi tulu röövpüüdjate tabamisega.



Kui ma ei eksi, siis peaminister Ansip käis mitte kaua aega tagasi välja mõtte kaotada maavalitsused. Üsna mitmed poliitikud on arvanud, et me võiksime saada hakkama ilma reisisaatjateta. Ja ma olen päris kindel, et mitte ainult kalamehed ei näe Eestis võimalusi, kuidas e-riik saaks hoida kokku bürokraatia vähendamise pealt.



Kuigi Ühendriikide avaliku sektori töötajad teenivad rohkem, võib leida lohutust teadmisest, et neid on palju vähem. Tööjõustatistika büroo andmeil on riigiametis ligikaudu kaheksa protsenti Ameerika tööjõust.



Siia tuleb küll lisada veel mitmesugused «lepingulised», keda on palgatud seoses sõdadega, ning 2,5 miljonit avalike koolide õpetajat, aga ikka ei kerki nende arv üle kümne protsendi.



Kui Eesti tahab tõsiselt maailmas millegi poolest juhtival kohal olla – nii et lääneriigid tungleksid tema ukselävel, et tõepoolest midagi õppida –, siis tasuks tõsiselt kaaluda e-lahendusi, millega tunduvalt vähendada riigiaparaadi suurust.



Ent kõige hullem pole mitte see, et Eesti riigiametnikud teenivad rohkem või et neid on nii palju. Ei, kõige enam valmistab muret, et noored eestlased ihaldavad riigitööle.



Meenutades Shakespeare’i ütlust, et saatan oskab tsiteerida pühakirja oma huvides, tean minagi, et kui uuring ütleb, et ainult 12 protsenti eestlastest tahab töötada erasektoris, ei tähenda see veel, et 88 protsenti tahab töötada riigisektoris.



Sama hästi võivad paljud sellest 88 protsendist tahta kaasa lüüa vabaühendustes, mis võitlevad inimkaubanduse või aidsiga. Või siis saada katoliku preestriks. Või nunnaks. Või, mis oleks eriti vahva, õpetajaks. Aga kihla ma selle peale ei veaks...



Igatahes tahan ma kõigile neile 88 protsendile, kes mõtlevad karjääri peale riigiametis, öelda järgmist: riskivaba töö valimine on üsna sarnane abiellumisega raha pärast. Nagu vanasõna ütleb: abiellud raha pärast ja iga sent on välja teenitud.



Riigiametis on keeruline, ka minu põgus kokkupuutumine sellega tegi mulle selgeks, et ussipesas ma töötada ei taha. Niisiis, ehkki mulle ei meeldi teadmine, et nad teenivad meist rohkem, ei valmista see mulle ka piinu.



No las nad siis teenivad. Küll aga arvan, et riigilaeva põhja alt oleks tarvis vetikaid maha kraapida, teha riigiaparaadile rasvaimu ja jätta alles need, keda me tõesti võiksime austada ja hinnata. Kui neid on lõpuks mõistlikult vähe, siis võime magada rahus teadmisega, et nad on auga ära teeninud iga sendi.




Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!
Tagasi üles