Kisklevad rohelised hävitavad valija usalduse uustulnukate vastu poliitikas
Juhtkiri: lüürikud vs füüsikud
15. aprill 2010, 12:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Roheliste tegevus oma erakonna juhtimisel toob meelde mitmeid paralleele. Päevakajaliselt näiteks Kõrgõzstani, kus opositsioon tõrjus võimult valitsuse, kes enne võimule saamist oli omakorda opositsioon, kes tõrjus valitsuse võimult.
Eesti kirjandusklassikast meenub aga Vilde «Pisuhänd»: «Kord Vestmann peal ja Piibeleht all, siis Piibeleht peal ja Vestmann all.»
Just nõnda vahetuvad juhtide ja siseopositsiooni kohad roheliste ridades.
Pentsik võimuvõitlus läks lahti juba möödunud aasta novembris, kohe pärast kohalikke valimisi.
Arvata võib, et roheliste kesised tulemused nendel valimistel lõid eeldused muudatusteks erakonna ladvikus. Üle Eesti andis rohelistele oma hääle 1,1 protsenti valijaist.
Kuigi erakond püüdis toonastes kommentaarides näidata selle arvu petlikkust – sest rohelised kandideerisid ka valimisliitudes –, jääb 1,1 protsenti ikkagi arvuks, mis näitab, et selle erakonna platvormi toetavaid valijaid on väga vähe.
Napilt nelja-aastane roheliste erakond on Eesti poliitikas kõige uuem tulija. Roheliste erakond tekkis samal aastal, kui eelmine uut poliitikat ja mõttevärskust lubanud Res Publica valijate toetuse drastilise vähenemise tõttu iseseisvana tegutsemise lõpetas ja Isamaaliiduga liitus.
Tahtmatult tekib küsimus: kas halvimad stiilinäited poliitilisest mudamaadlusest hakkavadki tulema uutelt tulijatelt? Sest kui erakonna sisedemokraatia ei toimi ning asju aetakse paleepööretena, peletab see valijaid, keda rohelistel, erinevalt kadunud Res Publicast, rahuldustpakkuvalt palju pole kunagi olnud.
Rohelised lubasid keskkonnasäästlikkuse kõrval häälekalt osalusdemokraatia ja läbipaistvuse suurendamist riigiasjades. Palju polnud neil kohe ette näidata, kuid ilmselt lootsid nende toetajad, et vanuse kasvades selgineb ka platvorm. Nüüd on kurb tõsiasi, et ainus, mis seni on püsinud, on sõna «keskkonnasäästlik» tihe kasutamine.
Muus osas – kaasamine ja läbipaistvus – paistab erakond aga lausa vähikäiku tegevat. Kuidagi teisiti on keeruline seletada tüli erakonna juhtimisel, kus oleks justkui kaks juhatust, kes teineteisele kohta kätte näitavad.
Ometi võiks nüüd, mil Rahvaliidu kadumine suurest poliitikast näib juba otsustatud olevat, olla roheliste jaoks ometi üks nišš vaba – need valijad, kes otsivad kolmandat võimalust kahe suure leeri vahel. Tõsi, siingi võib võimalik valija oletada, et vähemalt riigikogu rohelised on end juba määratlenud, sest vähemuskoalitsioon püsib praegu roheliste toetusel.
Roheliste marginaliseerumisest oleks kahju, sest mõtteviis, mida nad nime järgi kandma peaksid, vajab Eestis kindlasti tugevamat esindamist kui kahe vastaka leerina kisklev pisipartei.