Täna on Eesti leinas koos Poola rahvaga. Laupäevasele traagilisele õnnetusele mõeldes ei tohi unustada Katõni massimõrva. Sõjakuritegu, mis pandi toime Nõukogude Liidu poliitiliste juhtide, faktiliselt Jossif Stalini korraldusel Smolenski oblastis 1940. aastal. Katõnis tapeti 22 000 Poola kodanikku, nende hulgas nii sõjaväelasi kui tsiviilisikuid.
Tänaseks on selge, et hukkamiskäsu andis ÜK(b)P KK Poliitbüroo oma määrusega – sisuliselt Jossif Stalin isiklikult. Hukkamiste kohta andis Jossif Stalinile aru NKVD juht Lavrenti Beria.
Nii koletu kuritöö uurimisel kui ka varjamisel on pikk minevik. Ehki üldjoontes oli tõde Katõni veretööst teada juba II maailmasõja ajal, eitasid kommunistid oma osa selles ning NSVLi süüd püüti maha vaikida ka läänes. Miks, võite lugeda näiteks Mart Laari arutlusest «22 000 mõrvatud Poola ohvitseri – miks lääs kõik need aastad vaikis?» (PM AK 17.01.2009).
Jõuliselt tõi selle tragöödia lääne inimeste teadvusesse Andrzej Wajda film «Katõn» («Katyń», Poola 2007), mis sai 2008. aastal parima võõrkeelse filmi Oscari.
Poola ja Venemaa suhete kaks möödunud aastakümmet on üksiti kaks kümnendit Katõni massimõrva uurimise ja selle tähenduse üle vaidlemise ajaloost. Hinnangust peaks vastu vaatama ka vastus küsimusele, kes oli süüdi II maailmasõja vallapäästmises. See, nagu teame, teeb Katõni käsitlemise Venemaa juhtkonnale raskeks, kuna läheks vastuollu nende ajaloovaatega, millest paraku on tehtud üks suurriikliku välispoliitika alustugedest.
President Boriss Jeltsini esimesel ametiajal 1990ndate alguses paistis, et Venemaa on suuteline ajaloo kõige süngematele lehekülgedele ausalt vaatama. Edasiminekut, ehki võib-olla teistel ajenditel kui pelgalt tõde ajaloost, on olnud ka alates eelmisest aastast.
Välispoliitika analüütikud hindavad Poola ja Venemaa lähenemist Katõni veretöö mälestamisel kui osa Venemaa pragmaatilisest soovist parandada suhteid Poolaga, enne kui Poolast saab järgmisel aastal Euroopa Liidu eesistujamaa. Räägitakse ka sellest, et Venemaa hakkab omaks võtma arusaama Poolast kui olulisest ja suurest jõust ELi sees. Semiootik Mihhail Lotman kirjutab tänase Postimehe arvamusküljel: «President Kaczyński juhitud valitsusdelegatsiooni eesmärk ei olnud üksnes tseremoniaalne, sellest pidi saama uus algus Poola ja Venemaa suhetes.»
Lootkem, et lepituse otsimine riikide vahel ja ajaloos sündinu tunnistamine ei katke.