Olime liiga optimistlikud.«Kesk-Aasia endistest Nõukogude Liidu vabariikidest väikseima ja /.../ demokraatlikemana tegutsenud Kõrgõzstani edukas võimupööre võib olla sillapeaks kogu piirkonna autokraatiate kõigutamisel.
Revolutsioon sõi oma lapse ära
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid selleks, et teised Kesk-Aasia riigid ei tõlgendaks Kõrgõzstani sündmusi signaalina «ära luba vaba meediat ja opositsiooni», peavad suurema panuse andma välisjõud eesotsas Euroopa ja USAga.»
Nii arvas Postimees juhtkirjas 28. märtsil 2005. Mõni päev varem olid kirgiisid tulbirevolutsiooni nime saanud kaootilise ülestõusuga kukutanud autoritaarse presidendi Askar Akajevi ning võimule tõusnud opositsioonijuht Kurmanbek Bakijev lubas vabu valimisi ja lõppu ohjeldamatule korruptsioonile ja onupojapoliitikale. Kõrgõzstanist pidi taas saama Kesk-Aasia Šveits, demokraatiasaar Tjan-Šani ja Pamiiri mäestike vahel.
Viis aastat hiljem on selge, et tõeks ei läinud ei Postimehe uljas ennustus ega üleskutse lääneriikidele, Bakijev aga asus tõelise kommunistina tegutsema täpselt vastupidiselt oma sõnadele: korraldas valimispettusi, pani pereliikmeid kõrgetele kohtadele, sulges «ebameeldivaid» meediaväljaandeid ning kasutas vägivalda oponentide vastu.
Viimse piisa karikasse valas majanduskriis. Kümned tuhanded Venemaal ja Kasahstanis elavad kirgiisid kaotasid töö ning kodumaal viibivatele pereliikmetele polnud enam raha saata. Aasta alguses tõstis valitsus veel järsult elektri-, kütte- ja veehinda. Ajend uueks revolutsiooniks oli olemas.
Rahval sai kõrini sel kolmapäeval. Pealinnas piisas riigipöördeks vaid 5000 meeleavaldajast. Politsei üritas, aga ei suutnud pisargaasi ja püssikuulidega takistada presidendipalee, keset Biškekki asuva Valge Maja nimelise monstrumi vallutamist. Bakijev pages oma tugikantsi riigi lõunaosas ning on lääne uudistevõrkudele antud intervjuudes öelnud, et tema pole milleski süüdi ega näe põhjust võimult taganeda.
«Inimesed ei muutunud vaeseks eile. Nad on olnud vaesed alates Nõukogude Liidu kokkukukkumisest. Korruptsioon ja vaesus on omavahel seotud,» selgitas ta uudisteagentuurile AFP. «Presidenti võib pärast ametist lahkumist ükskõik milles süüdistada. Te nägite, kui palju ma riigi taset tõstsin. Aga kohe, kui nad su kõrvale on heitnud, ei mäleta häid asju enam keegi.»
Kolumnist Simon Tisdall lahkas eile The Guardiani veergudel Venemaa võimalikku rolli riigipöördes. Kuigi peaminister Vladimir Putin on kinnitanud, et Moskval pole Kõrgõzstani sündmustega midagi pistmist (ja millal Putin valetanud on?), ei tuleks see Venemaa varasemaid mahhinatsioone arvestades üllatusena mitte kellelegi.
Ühe versiooni järgi taheti Bakijevile kätte maksta mulluse topeltmängu eest seoses Manasi õhuväebaasiga. Iga kuu läbib seda USA jaoks strateegiliselt tähtsat punkti vägede ja sõjatehnika transportimisel Afganistani 35 000 sõjaväelast.
Bakijev tõotas USA baasi Putini lubatud helde finantsabi eest eelmisel aastal sulgeda, ent kui Obama administratsioon oli nõustunud baasi rentimise eest maksma üle kolme korra rohkem kui varem, jättis Bakijev baasi ikkagi avatuks. Rehepaplik riugas, mis teda vaevalt Moskvas populaarsemaks muutis.
Analüütikud juhtisid juba 2008. aastal tähelepanu tõigale, et Bakijev kindlustab oma võimu just Putini eeskujul: elimineerib oponente ja vastuhääli, et parlament muutuks presidendi kummitempliks ning tekiks Vene stiilis «juhitud demokraatia». Paari nädala eest tuli ta koguni välja ideega rajada nõuandev kogu, mis muudaks uued valimised mõttetuks.
Tundub, et kõik läkski nii, nagu minema pidi, kuni sel nädalal ootamatult kiirelt üle riigi levinud meeleavaldused paljastasid, kui õõnes Bakijevi režiim tegelikult oli.