Paraku tuleb tõdeda, et rahval on olnud tõesti vähe aega pensioniea tõstmise poolt- ja vastuargumentidega tutvuda. Sama ei saa aga kuidagi väita Eesti poliitikute kohta, kellel on selleks aega olnud palju aastaid.
Juhtkiri: pensioniea tõstmine – kellele ootamatu?
7. aprill 2010, 10:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna otsustab riigikogu, kas pensionile mineku iga tõstetakse järk-järgult 65. eluaastani või mitte. Seaduseelnõu 652, mille teine lugemine ilmestas meie elu märtsi lõpus riigikogu ööistungiga, jõuab finišisse. Praegused pensionärid võivad olla rahulikud. Otseselt nende jaoks ei muutu midagi. 1954. aastal sündinud lubab uus seadus pensionile 63 aasta ja kolme kuu vanuselt. Iga järgneva aastakäigu tööiga pikeneb kolme kuu võrra ja 1961. aastal sündinud saavad pensionile 65-aastaselt.
Selle muutuse alusmõte on lihtne. Kui eluiga pikeneb ja uusi töökaid maksumaksjaid ei lisandu piisavalt, ei tule pensionikassa vähegi inimväärseid pensione makstes ots otsaga kokku. Väide, et arutamiseks pole olnud piisavalt aega, kõlab poliitikute suust õõnsalt.
Tegelikult tuleks ausalt öelda, et erakondadel pole olnud julgust rahavastiku ja ka eelarve prognoosidest selgelt vastu vaatavate, ent poliitiliselt ebamugavate probleemidega tegeleda. Keegi pole tahtnud olla see õnnetu, kes esimesena tõsiasjad ja neist vältimatult tulenevad valikud avalikult rahvale ära seletab.
Eilne riigikogu sotsiaalkomisjoni avalik koosolek, mida kanti üle ka internetis, oli meeldiv erand avameelsuse ning seisukohtade argumenteerituse poolest. Kui midagi ette heita, siis seda, et selline avalik ja asjalik arutelu toimus alles seaduseelnõu viimase lugemise eelõhtul.
Vastu olijate hirmu väljendas ametiühingujuht Harri Taliga: pensioniiga tõstetakse, aga muude pensionisüsteemi lahendamist nõudvate probleemideni ei jõuta. Endiselt võib küsida, miks on just pensioniea tõstmine kogu keerukast probleemide puntrast esikohale tõstetud. Kiuslikult, ent mitte päris asjakohatult võiks öelda, et kiirustades tahetakse euroala otsustajatele näidata: Eesti riik saab hakkama majandust (ja eelarvet) pikka aega mõjutavate otsustega. See on justkui igale eurooplasele mõistetav jätkusuutlikkuse märk.
Teiselt poolt peaks küsima, millal siis oleks ideaalne aeg otsustamiseks. Tööandjate organisatsiooni esindajad leiavad näiteks, et otsustamisega on Eestis juba hiljaks jäädud.
Poliitikute töö ei seisne mitte üksnes loosungite loopimises, vaid ikka ka kokkulepete otsimises ja otsustamises.