Vambola Paavo: riik soosib salaäri

Eesti-Vene kontrolljoon on meie häbiplekk ja takistab normaalset liikumist. ETV saade «Pealtnägija» näitas hiljuti vohava kütuseäri mastaapsust, ent see on jäämäe veepealne osa. Elukutse «passatimees» on tekkinud masuajal seetõttu, et elu vajab elamist ka Kagu-Eestis. Iga käiguga Venemaalt 100 liitri kütuse toojad teevad seda häda sunnil. Kas oleks targem, kui töötud läheksid vargile, et elatist teenida? Küttearved vajavad maksmist ja pere süüa.

Sellise tööga teenib ca 6000 krooni kuus. Kui lisada korra pealt liiter alkoholi ja kaks pakki sigarette, tuleb kuus boonusena 2000 krooni. Kagu-Eesti inimesed on küsinud riigilt endalegi neoonvesti, ent pole seda saanud. Aasta pärast valmiv Koidula piirijaam oma 190 töökohaga olukorda ei paranda. Keskvõim pole aastaid regiooniga tegelnud, vaid on hoopis kõigest mööda vaadanud.

Praegune poliitika soosib monopole ja laseb siinsel kütuseturul tegutsevatel hiidudel kehtestada diktaadi. Teenitav kasum ei lähe Eesti majanduse elavdamiseks, vaid voolab välja ja turgutab heaolu mujal.

Kunagi oli meil riiklik kütusefirma EK. Praegune turul valitsev olukord nõuab välisfirmade diktaadi ohjeldamiseks aga riiklikku kütusepoliitikat. Alustada võiks väiksemas mahus. Võiks olla neli-viis automaattanklat Tallinnas ning paar-kolm Tartus ja Pärnus. Eesti seadustes ei ole viidet, et riik ei tohiks kütuseäriga tegelda.

Riikliku kütusefirma tekkega tasakaalustuks turg, tekitataks konkurents ja hinnad tuleksid alla. Rahvas tarbiks enam ja makse korjatakse rohkem. Piiri äärde ehitatud tanklate loomisega tekiks uusi töökohti. Venemaal on samuti aktsiisid ja maksud, müük toimub maailmaturu hindadega.

Eestiga võrreldes on hinnavahe kahekordne. Keegi ei ole käskinud meil aktsiise tõsta, valitsus on liiga aktiivse tegevusega vindi üle keeranud ja tulemus on käes. Veofirmad ei tangi ammu siin, vaid teevad seda Leedus, kus diisli liiter meist kaks krooni odavam.

Lõunaeestlased eelistavad tankida Lätis, kus bensiin 80 senti soodsam, või tehakse aastased Vene viisad ja käiakse kord nädalas Petseris. Tanklates on müük mullusega võrreldes kukkunud kolmandiku, Kagu- ja Lõuna-Eestis vähenenud poole võrra. Riigikogu ja valitsus peaksid selgeks tegema, kus kulgeb maksutaluvuse piir ning kust alates hakkab raha riigist välja voolama.

Tõetruu pildi saamiseks võiksid riigijuhid rentida helikopteri ja tutvuda tegeliku olukorraga. Avanev pilt Koidulas, Narvas ja Luhamaal on mõtlemapanev.
Veel parem, kui Juhan Parts ületaks piiri diplomaatilise passi ja autoga!

Järjekordades sosistatakse 50 liitri piirangu sisseviimisest. Selle teoks saamisel kaoksid ka sabad. Praegu soosib riik kõike avalikult, auto võib ööpäevas piiri ületada piiramatu arv kordi.

MTA Lõuna büroo osakonnajuhataja Toomas Raat õigustab seda isegi kaamera ees. Kui seadust veidi muuta ja lubada ööpäevas üks piiriületus, sõiduki number fikseeritakse arvutis, siis teist korda enam üle ei pääse ja olukord rahuneks. Veel parem, kui sätestataks, et sõiduk tohib Eestist kolmandasse riiki sõita näiteks kümme korda kuus. Lahkunute haudadel Petseri kalmistul massiliselt ju ei käida.

Tülpinud tolliametnik idapiiril pihtis hiljuti, et riigiisad ei tunne toimuva vastu üldse huvi, seadused otse soosivad salakaubandust ja ametnikud on mõnitamise subjektid. Kui varem võis jalakäija tuua ööpäevas Petserist üle piiri liitri alkoholi ja kaks pakki sigarette, siis nüüd käi palju jõuad ning võta iga kord norm kaasa. Eestisse veetakse oluliselt rohkem suitsu kui ploki-reegli ajal. Põlva- ja Võrumaalt valitud riigikogulased ei ole võtnud vaevaks raske töö tegijate eluoluga tutvuda ja kaeda, mis sünnib. «Päris elu nähes nad põgeneksid kabuhirmus, seepärast nad oma nägu ei näitagi,» tõdes eelmainitud tollitöötaja.

Turismihooaeg on kohe algamas ja ekskursioonid hakkavad liikuma üle piiri. Vene inimesi tuleb ka Eestisse. Keegi ei taha äritsejatele maksta 50 eurot andamit mõlemal pool järjekorras kiiremaks liikumiseks. Eesti ja Venemaa piiri- ja tollitöötajad kohtuvad regulaarselt. Tõenäoliselt neil on, mida arutada.