Keskerakonna rahastamisskandaali puhul on prokuratuurile etteheidete tegemine ühtaegu nii silmakirjalik kui ka demagoogiline, kirjutab Jaanus Tehver.
Jaanus Tehver: korruptsioonist sai valimiste peateema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lähenevate valimiste eel näib korruptsioon olevat tõusnud vaat et valimisdebati peateemaks. Meedia peatähelepanu on pälvinud kaks konkreetset teemat – avaliku raha kasutamine parteipoliitika huvides ja erakondade rahastamise probleemid –, kuid valimisvõitlusele omaselt kipub sisuline analüüs ja lahenduste pakkumine loosungite varju jääma.
Järjekordsed «paljastused» tundmatu päritoluga raha vastuvõtmisest ja liikumisest ühes erakonnas on kaasa toonud olukorras, kus kõigi silmad on pööratud Silvergate’i (vastu tahtmist) peategelasele ehk prokuratuurile. Väidetav ebaseaduslik rahastamine ise on pälvinud vaid sekundaarset tähelepanu ja seda võetakse kui järjekordset kinnitust sellele, mida kõik on kogu aeg «teadnud». Selle asemel on kriitikateravik suunatud prokuratuuri vastu ja peaministri tasemel kõlavad süüdistused seaduste valikulises kohaldamises.
Etteheidete tegemine prokuratuurile on ühtaegu nii silmakirjalik kui ka demagoogiline. Esmalt tuleb meelde tuletada, et see oli Reformierakonna juhitud valitsus, kelle algatatud erakonnaseaduse muudatustega koos dekriminaliseeriti 2011. aasta kevadel keelatud annetuse vastuvõtmine. Kriminaalmenetluse algatamisega ei saa igale väidetavale õigusrikkumisele reageerida. Kriminaalmenetlus saab alata vaid siis, kui prokuratuuril on piisav alus arvata, et toime on pandud kuriteo tunnustele vastav tegu ning ei esine kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid (näiteks kuriteo aegumist).
Prokuratuur peab tegutsema seadusega väga rangelt sätestatud piirides ning just seda silmas pidades ei saa sellelt institutsioonilt eeldada ammendava ja lõpliku tõe väljaselgitamist iga ajakirjanduses kajastamist leidnud väärkäitumise kohta. Ühtlasi peaks olema ilmne, miks ei saa korruptsioonivastases võitluses keskenduda ainult uurimisasutuste ja prokuratuuri rollile ning süüteomenetluslikele vahenditele.
Kahjuks ei ole senised rahastamisskandaalid kaasa toonud erakondade valmisolekut tegelda tõsiselt probleemide põhiallika ehk erakondade eelarvepoliitika üldiste alustega. Olukorras, kus vähemalt parlamendiparteide puhul moodustab valdava osa tuludest toetus riigieelarvest, erakonna liikmete panus rahastamisse on tühine, juriidiliste isikute annetuste vastuvõtmine on keelatud ja kampaaniakuludele mingeid piiranguid ei ole, on vajadus erakonna kulusid varjatult katta peaaegu vältimatu.
Jääb üle loota, et kui kired valimiste ümber jahtuvad, leiavad erakonnad riigimehelikkust, et lasta prokuratuuril poliitilise sekkumiseta täita oma rolli ning tegeleda ise sisuliselt ja kompleksselt parteide rahastamise aluste ja järelevalve küsimuste lahendamisega.
Mis puutub avaliku raha valimiskampaania huvides kasutamisse, siis ühelt poolt on tegemist sellesama erakondade rahastamise probleemi ilminguga, mille lahendamiseks parlamendiparteidel pole piisavalt tahet leidunud. Seda asjaolu enamik ses küsimuses seisukoha võtjaid millegipärast ei maini.
Lisaks ei ole kohast tähelepanu pälvinud veel kaks tõsiasja. Esiteks paistab olevat ununenud, et kohaliku omavalitsuse eelarvest finantseeritavate erakonnakampaaniate ärahoidmiseks on täiesti olemas nii vajalik seadus kui rakendusmehhanism – nimelt näeb tänavu 1. aprillil jõustunud korruptsioonivastane seadus ette avaliku raha korruptiivse ärakasutamise keelu ja väärteomenetluse vastavate rikkumiste toimepanijate vastutusele võtmiseks, mida peab tegema politsei.
Teataval määral võib politsei tegevusetust mõista, sest seadus on üpris värske ja rakenduspraktikata ning politsei võib väärteomenetluse alustamisega omakorda sattuda poliitilise rünnaku alla, süüdistatuna sekkumises valimisvõitlusse. Samal ajal on selge, et kui seadus kehtib ja seda lihtsalt ei rakendata, devalveerib see seadust ennast ning ühtlasi kahjustab seadusandja autoriteeti ja seeläbi õiguskorda tervikuna. Kui täitevvõim ise ei astu samme kehtivate seaduste rakendamiseks, siis kõlavad mannetult ka üleskutsed järjekordsete seadusemuudatuste vastuvõtmiseks defineerimaks poliitilise reklaami mõistet jne.
Teiseks on oluline aru saada, et avaliku raha parteipoliitika huvides kasutamine on ühe laiema probleemi, ametnikkonna politiseerumise väljendusvorm. Demokraatliku valitsemise normaalse toimimise eeldus on professionaalne ja sõltumatu ametnikkond, kes lähtub oma tegevuses teenistusandja huvidest, olgu selleks riik või kohalik omavalitsus.
Kahjuks on Eestis nii riigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil väga laialt levinud ametnike erakonnastumine ja seda sellisel määral, et ametniku seisukohast on olulisem avalike huvide teenimise asemel järgida erakonna huve ning avalikke huve kas samastatakse või aetakse segamini erakonna huvidega. Sarnaselt erakondade rahastamisega nõuab ametnikkonna politiseerituse ja selle vähendamise küsimus parteiülest valmisolekut ühelt poolt probleemi teadvustada ja teiselt poolt rakendada kompleksseid meetmeid selle leevendamiseks.
Võitlus korruptsiooniga ei ole hea teema valimiskampaaniaks. Lihtsaid ja loosungitena väljendatavaid lahendusi probleemidele ei eksisteeri. Samas on korruptsioon nii riigi kui kohalike omavalitsuste tasandil piisavalt tõsine küsimus, et mitte omistada sellele vaid valimisvõitluslikku tähtsust ja panna pärast koalitsioonide moodustamist sahtlipõhja järgmisi kampaaniaid ootama.
Lõpetuseks tsiteerin Jüri Adamsi sõnu 10.11.2005 Eesti Päevalehes avaldatud artiklis «Ansip ja korruptsioon»: «Kas võiksime ühiselt tunnistada, et üldkasutatavaks saanud väljend «korruptsiooni vastu võitlemine» viitab valele teele? Korruptsiooni ei saa nimelt tagantjärele karistada. Selle vastu ei saa ka otseselt võidelda, sest pole selgeid võitlevaid pooli. Ainus mõistlik asi, mida saab teha, on püüda korruptsiooni, st lubamatut valestitegemist ennetada. Ja selleks on tegelikult vaid üks tee – pidevalt tõstatada küsimust, mida ja kuidas teha on õige, mida ja kuidas teha aga vale.» Kui enamik poliitikud neid mõtteid järgiksid, nii valimiskampaanias kui väljaspool seda, oleks see suur samm lähemale korruptsioonivabale valitsemisele.
Jaanus Tehver on MTÜ Korruptsioonivaba Eesti juhatuse esimees.