Sõna «sümptom» tuleb kreeka keelest, kus see tähendab õnnetut juhtumust või õnnetust. Enamasti on sümptom kurjakuulutav ja murettekitav, olgu see siis mõni eritis või midagi ehmatavamat, näiteks kõva tükk naha all. Kuid sümptomil on ka teine, informatiivne, lootustandev (ja teinekord ka mõningast leevendust pakkuv) külg – ta osutab täpselt probleemile ning enamasti on probleeme võimalik lahendada. Sümptom on hoiatus, mida ei tohi ignoreerida, sest see võib maksta tervise või veel hullem – elu.
Ka Edgar Savisaares võib näha sümptomit. Ta on koondsümptom, milles väljenduvad kõik ühiskondlikud põletikulised protsessid ja mis osutab asjadele, mida me oma poliitilises ja sotsiaalses kehas näha ei taha. Kõigele, mille oleme alla surunud, tähelepanuta jätnud või meelega ära unustanud ja mis on pahaks läinud.
Edgar-sümptom tärkab ja lokkab rahvakehal eelkõige tunnete tõttu, kuna ta oskab läbi näha neid emotsionaalseid hoovusi, mida on võimalik enda kasuks tööle panna. Teda kas vihatakse või armastatakse. Vihkavad need, kes vihkavad (või peavad ebamugavaks taagaks) ka avalikult neid, kelle huvide esindamisest ammutab Edgar oma emotsionaalse väe. Siia lahtrisse käib muulaseviha ja üleüldine hoolimatus endast nõrgemate või ebasoodsas olukorras olijate vastu, kellest arvatakse üksmeelselt, et see on nende endi probleem. Siia käib ka perfektsionistlik edukultus, mille varjukülg on viha «saamatute», mahajääjate või nende vastu, kel pole n-ö õigeid, materialistlikke unistusi. Neis nähakse lihtsalt tülikat ballasti.
Armastavad Edgarit aga need, kes tunnevad hirmu oma olukorra ja tuleviku pärast; kadestajad, kel pole elus kõige paremini läinud või kelle unistused on luhtunud, või puuduses vaevlejad, kel lihtsalt ei jätku jõudu olukorra muutmisele kuidagi kaasa mõtelda, kuna igapäevaelu tähendab nende jaoks lakkamatut võitlust. Niisiis on Edgar meie pahameele, hirmu, kadeduse, raevu ja kättemaksuhimu sümptom. Ütlesin meelega meie, sest ka «nemad» on meie. Meie riik, meie ühiskond. Meie sümptom. «Armastus» võib tekkida ka sellest, et Edgar-sümptom näib pakkuvat illusoorset leevendust. Kõik ju teavad, et lahtine köha pole sugugi nii piinav kui kinnine, ja küllap eelistatakse ka kõhulahtisust kõhuvalule, mis võtab näost kaameks. Pealegi on neis sümptomites midagi lootustandvat – ehk läheb nüüd paremaks või jääb vähemasti samaks. Säärane lootus võib olla ka Keskerakonna valijail – Edgar-sümptom ju töötab. Seejuures unustatakse ära, et võimalik on ka elu ilma köha, külmetuse ja kõhuvaluta. Või mis veel hullem – enam ei usutagi, et tervis tagasi tuleb.
Küllap teavad kõik omast käest, et sümptomite ravimisel pole suurt mõtet, kui ei tegeleta põhjusega, mis need sümptomid tekitas. Haigus on meis. Kas pole siis nii, et mida varem me tunnistame, et sümptomi vihkamisel pole suurt mõtet ning et otsida tuleks hoopis haiguse juuri, seda varem on lootust üleüldine tervis ja tasakaal taastada? Sest kui haigus on välja ravitud, kaob sümptom iseenesest.
Iseasi on see, miks haigus tekkis. Ehk on tegu lihtsa spordivigastusega. Püüdsime joosta liiga kiiresti ja liiga kaua ega hoolinud, et lihased on nõrgad, süda jätab lööke vahele ja vererõhk ei ole ka päris normis. Võib-olla tuleks need probleemid korda teha, enne kui tagasi jooksurajale läheme?
Me võiksime oma sümptomit kainelt ja emotsioonivabalt vaadata, sest ta on teejuht, mis osutab haiguskoldele. Ka temas on kaks poolt, mis vastastikku teineteist tingima hakkavad. Ühelt poolt hirm, kadedus, kättemaksuiha; teisalt vihkamine, hoolimatus, enesekesksus. Aga kui me ei julge vaadata oma sümptomi algpõhjusi, ei ole ka suurt lootust, et ta ära kaoks.