Tea, paljud kuulsused on nooruses võtnud enesele eesmärgiks kuulsaks saada, pigem tuleb kiita või süüdistada – eks iga inime ise otsusta, kumb sõna tema puhul kehtib – saatust. Kuulsusel on hüved ja kuulsusel on hädad. Näiteks see jama, et sul ei lubata hauas rahulikult puhata, sest su säilmed pole niisama põrm, vaid kuulsuse põrm.
Raamatusarja «Imeline ajalugu» järjekordnse teose alapealkiri kõlab: Kuulsate koolnute saatuse keerdkäigud. Raamatus peitub tõhus kimp tõsilugusid tuntud inimeste säilmete rahutust eksistentsist. Küll pannakse pihta luid, küll elundeid – ka intiimseid – küll solgutatakse põrmu siia-sinna, kaotatakse ära ja leitakse üles...
Pühakute säilmetel on imetegev jõud, sestap on nii mõnigi üsna tükeldatud ja ümber maailma laiali. Jeesuse eesnahku on aga säilinud hulgim.
Voltaire'i laipa transporditi tõllas kui elavat ja tema säilmeid kaevati paar korda välja, Moliere'i luud osalesid aga reklaamikampaanias.
Joseph Haydni kolp varastati ära, Ludwig van Beethoveni koljufragmendid on tänini matmata, Albert Einsteini aju lõike eksponeeritakse publikule.
Charlie Chaplini surnukeha virutati hauast ära, Elvis Presley jäänused pääsesid napilt.
Christoph Kolumbuse, Edgar Allan Poe ja veel nii mõnigi on osaline surmajärgsetes müsteeriumides.
Lenini laip säilib siiani, Mussolini oma rüvetati, Hitleri jäänused põletati, kui põletati.
Jne, jne...
Ühesõnaga: paljude saatus on karm, sest nad ei saa surreski rahu.