Tõnu Runnel: Eesti ei jooksegi inimestest tühjaks

Tõnu Runnel
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnu Runnel.
Tõnu Runnel.

Võtame välja­rändest rääkides hoo maha ning astume kolm sammu tagasi, kirjutab IT-ettevõtja Tõnu Runnel. Süüdlast ei ole, kiireid lahendusi ei ole ja kriitilist probleemi ka ei ole. Võti on võimes võrrelda Eestis toimuvat ajaloo ning teiste maadega.

Taas kirjutatakse palju Eestist väljarände teemal, ent mina ei ole kunagi sellest draamast aru saanud. Inimesed liiguvad, kolivad mujale, otsivad õnne? Õnn kaasa. Tulevad tagasi või kolivad siia esimest korda? Tere tulemast. Eesti saldo on (neil aastakümneil) negatiivne? Jah, aga mis selles iseenesest halba on?

Pead tõstab paanika ja süüdlaste otsimine, pihta saavad tavapäraste rahvavaenlaste – valitsus ja tööandjad – kõrval ka kohutav eestlaste tõug ja talumatu röövliühiskond tervikuna. Minejad saavad omakorda kaasa reeturitempli, nagu oleksid nad madrused, kes tormi ajal deserteerivad ja meie kollektiivsed kaunid pensioniplaanid merepõhja uputavad.

Stopp.

Võtame hoo maha ning astume kolm sammu tagasi. Esiteks – süüdlast ei ole. Teiseks – kiireid lahendusi ei ole. Kolmandaks – kriitilist probleemi ka ei ole. Võti on perspektiivi tajumises, võimes võrrelda Eestis praegu toimuvat ajaloo ning teiste maadega.

Poliitika on räpane. Mitte niivõrd poliitikute kuivõrd publiku pärast. Me ei anna ühelegi valitsejale armu. Me pole neid kas valinud või on nad meid reetnud. Edusammud loetakse rahva raske töö viljaks, puudujäägid aga valitsejate laiskuseks, lolluseks ja lohakuseks.

Eesti on vaene, kõik kumulatiivsed majandusnäitajad on siin kaugel alla põhja- ja läänenaabrite taset. Ometi on need näitajad viimase 20 aastaga kasvanud Eestis-Lätis rohkem kui üheski teises Euroopa riigis ning suuremaid rumalusi ja kannapöördeid vältides kasvavad ka edaspidi. Meie vaesuse põhjuseks on stalinismi töövõidud, mitte ühe või teise iseseisvusaja valitsuse ülbus.

Need, kes näitavad näpuga, et väljarände põhjuseks on siinse poliitika sünnitatud erakordne sissetulekute ebavõrdsus, peavad samuti pettuma. Eesti on varalise kihistumise poolest Euroopa suurtega sisuliselt samal pulgal. Ka elanikkonna vananemine ja vähenemine ei ole Eesti eripära ega muutu valitsuste vahetumisel märgatavalt.

Kui antipaatia Ansipi valitsuse suhtes oleks märgatava hulga inimeste emigreerumise põhjuseks, oleks Tallinn Savisaare valitsemisel suisa pooltühjaks jooksnud. Valitsuse tippudele omistatakse niikuinii liigsuurt rolli ja unustatakse, et igapäevase töö teevad ära hoopis ametnikud. Ja seda enamasti südamega ja pigem õiges suunas, vastupidiselt anekdootlikele stereotüüpidele.

Ikkagi okupatsiooniaja taak on see, mis Eestis põhiliselt majanduspõgenikke kasvatab. Teine osa rändajaid ei sõltu aga majandusest üldse. Nad lahkuksid ka siis, kui me oleksime Šveits.

Me teeme valikuid enda, mitte ühiskonna vajaduste järgi. Kusagil elamine on privileeg, mitte kohustus. Ärge sundige privileege peale, andke ka teistele vabadus valida, nagu te ise olete valinud jäämise. Need, kes jäävad, tagasi või juurde tulevad – las nad tegelevad minejatele takistuste loomise asemel parem siinse väärtuse edasiehitamisega.

Ja siis need, kes arvavad et NY – ei, Manhattan! – on ainus koht planeedil, kus üldse ajudega inimesed elavad – jabur on halvustada inimesi nende «geograafiliste eelistuste» tõttu, valigu nad elukohaks Londoni, Gröönimaa või koha, mille nime pole isegi kaardile märgitud.

Kus viga näed laita, seal tule ja – muidugi paku välja utoopiline idee, kuidas kõik ja kohe korda teha! Nagu ma ajalehtede arvamuslugudest aru olen saanud, siis esimese lotovõidu saab igaüks juba valitsuse kukuta… vabandust, vahetamisega. Ülejäänud miljonid jooksevad riigikassasse siis, kui ka riigikorda muuta.

Olles uutele ideedele avatud, sobrasin natuke ajaloos ja leidsin mõned analoogid. Võitjad on siin – esikoht kiirete lahenduste osas läheb Kambodžale 1970ndatel. Majanduslikku edu küll ei tulnud, aga lahendus oli kiire ja õpetlik igatahes. Teise koha saab Singapur, drastiliselt edukate majandusreformide ilmselge kaanepoiss. Ent autoritaarse tööandjakeskse režiimina ei ole see tõsiseks eeskujuks vist isegi siinsetele edukulutuslastele, rääkimata neist, kes valitsust ja võimu kõigi hädade algallikana näevad.

Eesti olulised makronäitajad paranevad üsna püsivalt juba 90ndate algusest saadik – nii absoluutarvudes kui võrdluses EU keskmise või oma saatusekaaslastega Ida-Euroopas. Eesti suhteline rikkus kasvab tõenäoliselt edasi ning tulevaste põlvkondade kurtmine saab olema irooniliselt teistpidi – kuidas elanike juurdevool kõige sujuvamalt ära majandada.

Üleüldse – tees, et väljarändes on midagi olemuslikult halba, ei pea paika. Enamikule minejatest teeb see head. Täidab unistusi, harib ja avardab silmaringi. Paljud tulevad tagasi ja toovad tükikese seda avarust, uusi vaatepunkte endaga ühes. Nii saavad ka siinolijad sellest rohkem kasu kui läbi pensionikapitali ühiskogumise. Paljud muidugi ei naase, kuid ka nemad aitavad sageli siinset elu – diasporaa rolli näiteks Iisraeli ja Armeenia lugudes on raske üle hinnata.

Muretsemine, et äkki kõik lähevadki siis nüüd Eestis ära, kõlaks naljakalt, kui see mõnest peast päriselt läbi ei käiks. Eestist on mindud ka varem pool-vabatahtlikult suurte lainetena nii 19. kui 20. sajandil. Praegune laine vaevalt et noid ületama hakkab.

Üllataval kombel paljud ei tahagi ära minna. Uskumatu, aga neile lausa meeldib siin. Järjest rohkemad kolivad siia ka esmakordselt ja jäävadki. Enamasti mitte sunnitult, vaid valides.

Ega elu lääne suurlinnades, mis on Eesti väljarände teiseks otsaks, ei ole olemuslikult «parem» ja sealne positiivne rahvasterände saldo toob kaasa lihtsalt teistsuguse kombinatsiooni probleeme. Või kus need inimesed elavad, kes kõigega rahul on ja kust keegi ära kolida ei taha (peale Põhja-Korea)?

Välisuudiseid ja -kirjanikke lugedes jookseb pilt siinsete kaduvikukuulutajate meeleseisundi osas selgeks. Iga rahva sotsiaalselt tundlikumad liikmed ongi alati konfliktis nii ühiskonna, riigi kui endaga. Ja mina seda neile ette ei heida, lihtsalt tahaksin meenutada, et perspektiiv pole meil erakordne. Midagi ei ole ega lähegi suures pildis katki. Vastupidi, tõenäolisemalt läheb jätkuvalt tasapisi paremaks. Seda ei saagi mõista, kui väike pilt on kildudeks – oled ise hammasrataste vahel, elad ükshaaval kaasa õnnetutele lugudele või vaatad lihtsalt maailma pessimistliku pilguga.

Ei ole minejad reeturid, ei ole siiajääjad rumalad. Ei ole Eestis silmapaistvalt halb valitsus, kliima, loodus ega ühiskondlik kord. Pole vaja otsida kiireid, drastilisi meetmeid olukorra muutmiseks või teisitimõtlejate süüdistamiseks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles