Töö ja vile proportsioon Tallinna sotsiaalhoolekandes on lootusetult vile kasuks kreenis ning enesereklaami vähendamine aitaks oluliselt parandada teenuste piisavust, leiab Taavi Rõivas (RE) tänase online-väitluse lõppsõnas.
Taavi Rõivas: Tallinna sotsiaalhoolekandes on palju vilet, aga vähe tööd
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda, et linnavalitsuse panus perede ja eakate toetamisse on ebapiisav, tunnistas proua Martinson ju ka ise ning sellega võiks väitluse lõppenuks lugeda ning perede ja eakate heaolust hoolivatele linnakodanikele valimistel tarku valikuid soovida.
Toon alljärgnevalt kontsentreeritult välja oponendi sõnumid, mis ebapiisavust ühemõtteliselt kinnitavad.
Abilinnapea soov luua juurde 5000 lasteaiakohta näitab hästi, et tegelik vajadus on veel märksa suurem Haridusameti ametlikus statistikas nähtavast üle 1000 lasteaiakohast – see on konkreetne viide, et praegune kohtade arv ei ole piisav. Siin on muidugi ka ilmne vastuolu Keskerakonna 2009. aasta lubadusega tagada igale lapsele lasteaiakoht 2013. aastaks.
Nii tulemus (järjekorrad ja perede ebakindlus) kui eelarvesummade võrdlus näitavad lastega perede aitamise karjuvat ebapiisavust.
Oma esimeses küsimuses viitab Martinson «lasteaedade probleemile» kui faktile ning annab seega hinnangu linna panuse piisavusele. Ka eelviimases vastuses esitatud lootus pearaha tõusule tulevikus näitab kenasti oponendi hinnangut pearaha suuruse piisavusele.
Seega on Tallinna abilinnapea otsesõnu tunnistanud, et linna panus lastega perede jaoks olulisima teenuse –lasteaiateenuse– tagamisse ei ole piisav.
Tallinna avalike suhete eelarve (2 miljonit) ja Tallinna TV eelarve (2,9 miljonit) on erinevalt Martinsoni väitest kokku siiski suurem kui linna panus hooldusravisse (12 935 eurot) ja hooldekoduteenusesse (4,1 miljonit) kokku (vt. http://www.tallinn.ee/est/eelarve).
Kui hoolekandeteenused on seaduse järgi omavalitsuse kohustus, siis linna raha eest kuluka meediaimpeeriumi ehitamine on vabatahtlik edevuskulu.
Jään seisukoha juurde, et töö ja vile proportsioon on lootusetult vile kasuks kreenis ning enesereklaami vähendamine aitaks oluliselt parandada teenuste piisavust. See, kas 12 935 eurot 90 000 pensionäri kohta (ehk 13 senti per capita) on piisav hooldusravi rahastamine, jäägu publiku hinnata.
Leian, et kohalike valimiste eelne online-väitlus ei ole koht, kus pilduda süüdistusi riigi või kolmandate osapoolte suunas. Kui seadusega omavalitsuse kohustuseks olevad teenused peredele ja eakatele on Tallinnas ebapiisavalt korraldatud ja rahastatud, peab linnavõim teiste süüdistamise asemel kiiresti peegli leidma.
Järgmisena edastame oponendi lõppsõna, seejärel on jääb oodata veel vaid kohtuniku hinnangut.
Debatt valmib Postimehe, Eesti Väitlusseltsi ja Euroopa Komisjoni Eesti esinduse koostöös, olles neljas pikemast euroliidu-teemaliste väitluste sarjast.